Tänapäeva maailmas on teraviljaseemnete kasutamise reguleerimine intellektuaalse omandi kaitse raames reaalsus, mitte fooliummütsikeste kandjate loba, kirjutab bioloog Aleksei Lotman.
Kogu maailmas on sordiaretuse esimeseks sammuks olnud nn rahvaselektsioon. Taimekasvatajad on säilitanud sobivate omadustega vilja seemneks ja jaganud seda vajadusel ka omavahel. See toimib teatud määral tänini kõikjal. Tasapisi tuli appi teadus: sordiaretuses hakati kasutama moodsa geneetika saavutusi, mis võimaldavad kiiremat ja täpsemat aretust. Siiani on kõik ilus ja kui kogu lugu sellega piirdukski, oleks suurepärane.
Seemneturg koondub suurfirmade kätte
Paraku on asjad mõneti keerukamad. Moodsad meetodid pole odavad ja nii on teaduslik sordiaretus üha rohkem koondunud suurte firmade kätte. Veel rohkem on see tendents võimendunud seoses geneetiliselt muundatud taimede turule toomisega, sest see on veel kallim tavapärasest teaduslikust sordiaretusest. Üha rohkem seemneid müüakse maailmas samade firmade poolt, kes turustavad väetisi ja taimekaitsevahendeid, nagu Monsanto, DuPont, Syngenta jt. Ja järjest enam müüakse samade firmade poolt taimemürki ja selle suhtes vastupidavaks muundatud taimesorte, nagu näiteks Roundup ja mitmesugused Roundup-ready rapsi- või maisisordid.
Suurfirmad soovivad oma investeeringutelt loomulikult teenida – selleks nad ju panustavadki nii sordiaretusse ja geneetilisse muundamisse kui ka pestitsiiditootmisse. Need soovid on leidnud mõistmist maailma riikide valitsuste poolt ja nii ongi sõlmitud mitmeid leppeid intellektuaalse omandi kaitseks. Nõnda nõuabki Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) raames sõlmitud kaubandusega seotud intellektuaalse omandi kaitse lepe (TRIPS) liikmesriikidelt vastavaid meetmeid ka põllumajanduses. Seegi on ju täiesti loomulik, sest miks ei tohiks firmad oma investeeringuilt teenida? Kõik oleks tore, kui igaühel oleks samas tagatud õigus kasutada ka enda kasvatatud või aretatud seemnevilja oma tarbeks
ja «intellektuaalse omandiga» kaitstud seemnega kaasneks alati piisav teavitamine ning oleks välistatud «kaitstud» seemne juhuslik levik.
Paraku pole need tingimused sugugi alati täidetud. Näiteks rapsi geneetiline materjal võib levida nii putukatega edasikantud õietolmu kui ka tuules lendavate seemnetega. Kõige kuulsam on ilmselt Kanada farmeri Percy Schmeiseri juhtum. Tuulega toodud seemnetest sai farmeri perele tõeline luupainaja. Monsanto kaebas mehe kohtusse nende intellektuaalse omandi kuritarvitamise pärast, kui avastati, et tema põllul kasvab veidi Monsanto patenteeritud rapsi.
Algul jäigi kohtus süüdi farmer. Leiti, et isegi kui ta ei teadnud seemnetele laienevast firma omandist, oleks ta pidanud seda teadma. Visa mees ei jätnud võitlust ja lõpuks on ta saavutanud lahendi, kus firma on kohustatud hüvitama kulud, mis kaasnesid Schmeiseri põldude puhastamisega Roundup-ready rapsist. Lõpp hea, kõik hea?
Patendiseemnete hiiliv pealetung
Asi pole siiski niisama lihtne. Kõikjal maailmas ja eriti arengumaades käib agressiivne rahva-selektsiooni tulemuste asendamine «kaitstud» seemnetega. Näiteks Tai külades on kohalikud taluperenaised aastasadu säilitanud ja aretanud mitmekesiseid riisisorte. Kümmekond aastat tagasi kutsus sealne valitsus rahvast aktiivselt koosolekutele, kus mitmed firmad jagasid lahkesti tasuta seemneid. Paraku kaasnes selle lahke kingitusega iseseisva seemnekasvatuse lõpp – seemnevili tuli nüüd igal aastal osta kindalt firmalt. Lõpp oli ka kohalikul turul omapäi toimetamisel: varem iseseisvatest väiketalunikest olid saanud suurfirmade alltöövõtjad, kes iga kevad ostavad seemet samalt firmalt, kellele müüvad sügisel oma saagi. Sellised lood on tavalised paljudes maailma piirkondades.
Nii ongi praegune maailmakord kaldu pigem suurte firmade kui maailma vaesemate talude poole ja kaitseb värskelt aretatud taimesorte paremini kui põliste sortidega seotud mitmekesisust. Tegelikkus pole loomulikult päris mustvalge, vastupidise suundumise näiteks on bioloogilise mitmekesisuse konventsioon ja selle protokollid.
Asja teeb aga eriti keeruliseks erinevate intellektuaalse omandi kaitse viiside olemasolu seemnekasvatusega seoses. Geneetiliselt muundatud seeme on enamasti kaitstud patendiga samamoodi kui tööstuslikud leiutised. Levinum seemnearetaja omandi kaitse tugineb siiski omaette sordikaitseõigusele, mida rahvusvaheliselt reguleerib uute taimesortide kaitse liit ja selle tegevuse aluseks olev konventsioon, tuntud ka meil oma ingliskeelse lühendi järgi kui UPOV.
Seda konventsiooni järgib üldjoontes ka vastav ELi määrus ja Eesti sordikaitse seadusandlus. Need instrumendid on patendiõigusest kasutajasõbralikumad ja peaksid põhimõtteliselt maandama ka eelkäsitletud muresid. Näiteks on neis sõnastatud erandid mitteärilisel eesmärgil kasvatamiseks. Paraku on ka neid sätteid tõlgendatud erinevalt.
Lõpuks ei sõltu ju paljud asjad üksnes seadusesättest, vaid ka selle tõlgendamisest ja jõustamisest. Ent see seondub mitte üksnes riiklike struktuuride tegevuse, vaid ka huvirühmade osavusega tõe üht- või teistpidi paista laskmisel.
Mitmekesisus on oluline
Siin ei pääse me taas mööda suurimast patenteeritud (sh geneetiliselt muundatud) seemne ja põllumajanduskeemia müüjast Monsantost ning tema vägikaikaveost talunikuga, kes suutis hiidfirma lõpuks seljatada ja sai ka hüvitise tema maa saastamise eest geneetiliselt muundatud rapsiga. Monsanto kodulehelt te paraku sellist infot ei leia, seal süüdistatakse Percy Schmeiserit endiselt intellektuaalse omandi rikkumises ega mainita poole sõnagagi firma vastutust.
Praegu sõltub meie toidujulgeolek rohkem kui kunagi varem põllumajandusega seotud bioloogilise ja kultuurilise mitmekesisuse säilimisest, talunike õiguste kaitstusest ja objektiivse teabe kättesaadavusest. Ärge külvake ega sööge kahtlase päritoluga seemneid!
