Endine tsikliäss Avo Leok tõttab nagu orav rattas, näpates aeg-ajalt ööajast lisatunde. Traagilise õnnetuse järel ratastooli jäänud 40aastane mees üritab elu sisse puhuda aafrika angersäga ärile, lisaks jagab motorajal näpunäiteid nii eestlastele, leedulastele, lätlastele kui ka venelastele.
2005. aastal karmi õnnetuse järel alakehast halvatuks jäänud Avo Leoki ettevõtlikkus ja tegutsemisind teeb silmad ette tervetelegi inimestele. "Maal variante palju pole. Töökoht tuli endale ise luua," selgitab Sõmerpalu vallas Hänike külas asuva Paadi talu peremees, miks otsustas esimesena Eestis hakata kasvatama eksootilist soojaveekala.
Kalakasvanduse, kus eri suurusega anumates on umbes 10 000 eri mõõdus säga, sisseseade osteti Hollandist ja kõik on kohandatud Leoki erivajadustele. Tööd jätkub. Kaks korda päevas tuleb teha rutiinne ring: kalu sööta, soola lisada, filtreid pesta, vee temperatuuri sättida (vajalik 26-28 kraadi), basseinist välja hüpanud uljaspäid päästa (angersägal on kopsutaoline organ ja ta saab maismaal mõnda aega hakkama). "Selleks kulub päevas viis tundi. Terve inimene teeks vast tööd poole kiiremini ära, aga vähemalt saan tehtud," teatab Leok.
Esialgu napilt nullis
Hoopis keerulisem lugu on eestlaste jaoks tundmatu vee-eluka turustamisega, mis võtab teise poole päevast. Endisest tsikligaraažist ümberehitatud kasvanduses torkab silma troopilistes tingimustes veidi niiskeks muutunud paber, kuhu on kirjutatud tellimused: Tartu turg 10, Läti Aivars 3, Tallinn 6, Räpina 5...
Sügisel äri alustanud Leoki sõnul kasvab müük tasapisi. Eelmisel kuul jõuti 1400 kiloni. Kui nüüd korrutada see number poodide müügihinnaga (umbes 8 eurot kilo), on kerge teha valejäreldus, et papp uputab pangaarve üle. Tegelikult võtavad poed ja vahendajad rasvast protsenti ja kulud on suured. "Momendil katan vaevalt kulud ära. Kui sissetulek suureneb, saan hakata võlgu tagasi maksma," selgitab ärisse umbes 400 000 eurot investeerinud Leok. "Pankasid, kes õlale koputaksid, mul õnneks kukil pole, sõbrad ja tuttavad on laenudega aidanud."
Rabelemist on müügitööga kõvasti. "Tuppa saan õhtul kell 11, vahel on mõni öögi vahele jäänud, kui on vaja tellimusi teha," tõdeb Leok, kes varasemaga võrreldes leiab sootuks vähem aega enda vormishoidmiseks.
Muide, ise söövad Leokid angersäga pea iga päev. "Liha pole enam ammu söönud ja kalast pole ära tüdinud," kinnitab pereisa, kes eelistab eelkõige suitsutatud säga, aga ära ei ütle ka praetud või marineeritud kalapalast.
Ometi leiab Leok algusjärgus kalaäri kõrvalt aega krossisõitjate õpetamiseks. Treeningul, mida Õhtuleht vaatama satub, on seltskond kirev ja rahvusvaheline: suuri ja väiksemaid, eestlaste kõrval ka leedulasi, lätlasi, venelasi. Omal ajal esimese eestlasena MM-etapi võiduni küündinud Leok vahetab Sõmerpalu sisehallis ratastooli ATV vastu ja kamandab vägesid raja äärest.
Treenerina risti ette ei löö
Mullu nörritas saatus ta õpilasi. Enne EM-sarja viimaseid etappe vigastas Jan Jakobson õlga ja leedulane Arminas Jasikonis murdis jalaluu, nõnda jäid nad otsustavateks vaatusteks pealtvaataja rolli. Ometi teenis Jasikonis klassis 85 cc kolmanda ja Jakobson (65 cc) neljanda koha.
Kui palju sa treenerina oma õnnetuse tõttu poiste pärast pelgad? "Mind see ei kõiguta. Kui näen, et keegi kukub, aga liigutab, siis tean, et on okei. Kribu-krabu kasvab kokku," kõlab õpilasi tasuta nõustava Leoki jutt esialgu karmilt justkui oleks ta kamikaze drillija.
Poeg pelgab motikaid
Tegelikult asi nii pole, Leok rõhutab poistele-tüdrukutele pidevalt, et üleliigseid riske pole mõtet võtta. "Kui lähed valet asja tegema, juhtub õnnetus kiiresti," teab kogenud motomees. "Tavaliselt näen ära, kas sportlane on valmis mingit hüpet tegema või mitte." Hüpetest enam pöörab juhendaja tähelepanu kurvitehnikale, sest "hüpped näevad küll efektsed välja, kuid just kurvides laseme gaasi maha ja kaotame kõige rohkem aega."
Kuigi Leoki käest saavad algkoolitust ka päris pisikesed põrinahuvilised, siis kümneaastane poeg Ricky võrri selga ei tüki – peab ohtlikuks. Isa jätab kõik valikud valla, midagi peale ei suru: "Kui tal endal tuleb kord tahtmine alaga tegeleda, eks me siis vaata, mis saab."
Aga mis näoga abikaasa Gerli vaatab sellele, et sa oled muudkui rakkes? "Kui kodust minema lüüakse, lähen farmi elama!" viskab terve jutuajamise jooksul ikka ja jälle krutskivenna kombel kavalalt naeratav Leok nalja. Tõsinedes avaldab ühe suure eesmärgi: "Loomulikult on mul muudeks asjadeks aega väheks jäänud. Kui õnnestub alustamise raskustest välja rabeleda, tahaks abilise palgata – päris terve elu ei tahaks kalafarmis veeta."
***
Õhtuleht teeb üleskutse Avo Leoki talendi ja visaduse austajatele: aitame kõik koos kalaärisse sukeldunud tsikliässa ärile elu sisse puhuda ja lööme eksootilise kala panni särisema!
