Õhtuleht käis kodakondsus- ja keeleeksamil
Mida pidi tegema too noor inimene, kellelt riigi täpsust taga ajav asjaajamine ja bürokraatiamasin Eesti passi koos kodakondsusega röövisid? Et näha, kuidas saada kodanikuks, tegin läbi nõutud eksamid – lugesin põhiseadust ja meenutasin komasid.
"Miks sa siin? Sa ju eestlane. Näe, Teder," näitab üks puise eesti keelega naine hämmingus mu nime peale. Ootame mõlemad keeleeksamiruumi ukse taga. Selgitan, et olen ajalehest ja vaatan, kuidas asi käib.
"Mul mees töötab siin," ütleb naine. Siin tähendab Eestit. "Lapsed käivad ka natuke siin koolis. Ma mõtlesin, et tahan rääkida eesti keeles," seletab ta, miks eksamile tuli. Küsin, kas ta ka kodakondsuse eksamit teha tahab. "Ei! Või noh, tahan jah, aga enne vaatan, kuidas läheb," vastab naine ja sukeldub uuesti paksu kaustikusse, mis slaavi ja eesti tähtedega segamini täis kirjutatud. Eksamini on veel veidi aega.
Eksamiküsimus: kirjuta oma nimi
Et saada Eesti kodakondsus, tuleb teha põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise ning keeleeksam. Viimase puhul piisab B1 taseme läbimisest ja pole vist üllatus, et see ongi kõige populaarsem tase. Just sellesama saavad põhikooli lõpetajad võõrkeeles.
Keeleeksam on pühapäeva hommikul Tallinna Pae gümnaasiumis. Maja on inimesi täis nagu tavalisel koolipäeval, ainult et noorte asemel on siin pigem keskealised. Enne eksami algust kõlab kõikjal ainult vene keel. Ühtki eksootilist hindut või suahiili meest pole märgata.
Keeleeksam koosneb neljast osast: kirjutamiseks on aega 30, kuulamiseks 30–35, lugemiseks 50 ja rääkimiseks 15 minutit.
Eksam algab ankeedi täitmisega. Eesti keeles on küsitud, mis su nimi on ja eksaminand peab vastama. Ka eesti keeles. Siis küsitakse veel seda, miks kujutletavale kursusele tulla tahad ja mida sellelt ootad. Esmapilgul tundub kõik väga kerge. Kirjutan, et tahan uusi asju õppida. Vastan lihtlausetega, et mitte mõne tobeda komavea pärast kodakondsuseta jääda. Mine sa ametnikke tea!
Veel pean esimeses osas kirjutama väikese jutu, umbes 100 sõna. Jõuan ettenähtud ajaga kogu esimese osa kuus korda üle vaadata. Jutukese loen veel 11 korda läbi. Ikka jääb aega üle, aga parem ongi. Eesti kodanikuks ei tohigi kiirustades saada.
Kuulamise osas pean lihtsalt ja selgelt hääldatud teksti järgi vastava pildi juurde linnukesi tegema. Et kas tekstis räägitakse valgest, mustast või valgete sokkidega mustast kassist.
Teksti korratakse kaks korda. Algul on ilus kuulata näitlejate puhast keelt, aga siis hakkab Jänkujussi-tüüpi aeglane rääkimine natuke vastu. Ent taas – pigem nii, kui teisiti.
Lugemise osas ei ole vaja tõestada, et olen "Tõe ja õiguse" või "Kevade" läbi lugenud. On hoopis lihtsad lünkadega jutud, väljanopitud sõnad samas teksti kõrval. Õigeid sõnu on lihtne leida. Teises ülesandes pean jutu kohta valikvastuste seast õige väite otsima.
Vaatan eksamitöö paar korda üle ja lähen kuuma koera sööma. Ma pole esimene lõpetaja.
Tund aega hiljem algab keeleeksami suuline osa. See võetakse diktofonile.
Suulise osa ajal tunnen end nagu kooliteatris. Pean mängima, et helistan ja tahan end kalameesteüritusele registreerida. Siis vastupidi – mulle helistatakse. Olen hotelli registraator.
Eksami põhireegel: vaata sisukorda
Põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksami eel lähen igaks juhuks ka konsultatsioonile. Koos minuga on seal kaheksa slaavi nimega inimest.
Ei ole kindel, kas konsultatsiooni läbiviija, eksamikorralduse osakonna juhataja Andres Ääremaa märkab õppurite silmis segadust, aga ta peab vajalikuks küsida, kas kõik ikka saavad eesti keelest aru. Seltskond noogutab.
Ääremaa jätkab, et ajalugu eksamil ei küsita, ja selgitab lihtsaid tõdesid, mida teades peaks vastamine korda minema. Neid tõdesid on kolm: a) põhiseaduse kohta esitatakse küsimusi peatükkidest 1–6 ja 13. Muid peatükke lapata pole vaja, b) vaata sisukorda, et kiiremini leida koht, kus vastus on, c) kasuta spetsiaalselt kodakondsuse taotlejale tehtud eesti-vene sõnaraamatut. Viimases on spetsiifilised sõnad tõlgitud. Määrus on vene keeles постановление. Oma sõnastikku eksamil kasutada ei tohi. Ingliskeelseid sõnaraamatuid on ka, aga neid ei taha seekord keegi."Kas ma räägin liiga kiiresti?" uurib Ääremaa uuesti, kuidas temast arusaamisega lood on Küsimus on õigustatud, sest kodakondsuse saamiseks pole vahet, kas sooritada enne keeleeksam või kodakondsuseksam, ehk õpetajal ei ole aimugi, kuidas kellegi keeleoskus on.
Suurem osa ajast kulub õpetajal seletamisele, kust küsimustele vastuseid leida.
"Millal on riik iseseisev?" küsib õpetaja. Vaikus. "Millal laps on?" "Kui ta ei kuula emmet ja issit," ütleb keegi argliku häälega. Hetk hiljem saab ta teada, et tal on õigus. "Kui ainult selle riigi kodanikud otsustavad riigielu küsimuste üle," ütleb õpetaja. "самостоятельно," tõlgib ta igaks juhuks veel.
Tegime ka proovieksami. Aega anti selleks 15 minutit. Otsustasin, et teen viie minutiga. Panin ühe valesti.
Kodakondsuseksamiks lähen jälle Pae gümnaasiumis. Külmal hommikul otsin seinale riputatud lehtedelt oma nime ja selle tagant märget, kuhu klassis ma minema pean. Näitan dokumenti, annan allkirja ja istun üksinda pinki nagu keeleeksamilgi. Laual tohib olla ainult minu isiklik pastakas. Riigi poolt on põhiseadus, kodakondsusseadus ja sõnaraamat.
Ühel neiul on mure – tal pole dokumenti kaasas. See lubatakse tal hiljem esitada. Inimlik, mõtlen.
Eksam algab. Kätte jagatakse vihikud milles 24 valikvastustega küsimust. Mõtlen, et hea, kirjavigu pole võimalik teha.
"Moҗно" küsib järsku üks 40ndates mees, kes pea klassiukse vahelt sisse on pistnud. Sosinast eksamineerijaga selgub, et eksamile pääseks ta hilinemisele vaatamata küll, aga ka tema on dokumendid maha unustanud. Mees lahkub.
Keskendun uuesti ja kümne minuti pärast on töö valmis. Vaatan veel üle, kas riigikogu valimistel on hääletamine salajane või avalik. Kes on Eesti riigipea – kas president, peaminister, riigikogu esimees või riigikohtu esimees?
Enne mind viivad eksamivihiku ära kaks inimest. Ma rohkem ei oota. Tulgu mis tuleb.
Ei saaks öelda, et eksamid keerulised oleksid. Keeleeksamilt ootasin konsonantühendi õigekirja ja komade kasutust, aga seda ei küsita ja seda tänaval või poes vaja polegi. Kodakondsuseksamiks ümisesin mõttes läbi hümni, kuid seda ei päritud samuti.
Hiljem teatatakse, et olen eksamid sooritanud edukalt – kodakondsuseksamil 24 punkti 24st. Oleks aidanud 18stki. Keeleeksamil ka maksimum. Täitsa kodanik!
