Astunud välja oma Kalamaja korterist, tundsin õhus kohe midagi sellist, mida kolm kuud pole olnud – päike, soe õhk ja kullipilgul varitsevad katuseääred. Minu üürikorteri ja töökoha vahe on umbes kaks kilomeetrit. Võtan hommikuti selle tee alati jalgsi ette, et pea tööülesannete täitmise ajaks värskeks saada. Olin jõudnud paarsada meetrit kõndida, kui tundsin, et keegi oleks nagu pudrunuiaga pähe põrutanud – põlved läksid nõrgaks ja pilt hakkas kotti pugema.
Pisut toibudes sain aru, et olen õnnistatud ja surmaga võideldes peale jäänud. Mind oli rünnanud tohutu hunnik jäätunud lund, mis oleks võinud mu eluküünla sekundiga kustutada. Õnneks oli see kõigest lumi, aga mis võinuks juhtuda, kui lume asemel põrutanuks mulle pähe nõelterav jääpurikas? Sellele mõeldes tulevad külmavärinad seljale. Tahan kõigile korteriühistutele, ettevõtetele, eramajade omanikele ja teistele südamele panna: palun rookige katused lumest puhtaks ja taguge jääpurikad ettevaatlikult alla! Meist keegi pole siia ilma sündinud, et lõpetada oma elu jääkamaka all. Ma loodan, et mitte keegi ei taha oma südametunnistusele teise inimese surma.
Elus ja terve!
