Kas ka teid vaevab küsimus, kuidas edasi? Ehk täpsemalt: mida küll elektri, vee, sooja, jäätmeveo ja muude eluks tarvilike vahendite/ressursside hinnatõusuga ette võtta?
Kas kooris halada, ajalehti-raadiot-televisiooni appihüüetega pommitada? Või on võimalik teha midagi asjalikku? Eks ainuvõimalik lahend ole vaadata oma pere rahakotti ja otsida vajadusel säästu- või kärpekohti. Siin tuleb silmas pidada, et osade puhul on säästmine pere enda kätes, mõne korral aga mitte.
Säästmisel on piir
Paraku on nii elektri, vee jm elamiseks vajaliku säästmisel oma piir, sest neid on vaja tarbida kas või vähimal mõeldaval määral. Päris nendeta elu korraldada küll ei õnnestu, ent nende kasutusmaht on siiski enda teha. Muide, kokkuhoiul on ka üks tõsine oht. Nimelt kui tarbimine märgatavalt väheneb, alustavad elektri-, vee- jt monopolid nutulaulu, et kasum väheneb. Vaja kiiresti hinda tõsta!
Kodumajapidamises on aga üks tegelane, kelle/mille ohjamine ei ole kas üldse või vähemalt ositi enda võimuses – jäätmed. Neist tuntumad on olme-, biolagunevad ja paberijäätmed. Jäätmetega on asi keerulisem seetõttu, et mõne liigi teke on inimese enda kätes (nt kartuli-, sibula- jm koored), ent teiste korral on tegelik tekitaja kas tootja või poodnik (nt kilepakend, plastkarp), sageli aga ka postiljon.
Kas olete rõõmus, kui leiate oma postkastist järjekordse paki reklaam-, propaganda- jm trükiseid? Tavaliselt mitte. Loomulikult on õigustatud küsimus, kelle loal/nõusolekul reklaamtrükiseid postkasti topitakse?
Mida ütlevad selle kohta asjaosalised? Niinimetatud peaettevõtja Eesti Post teavitab, et "reklaampostitus on efektiivne turunduskanal", kusjuures kasutatakse kolme erinevat postitusviisi: otse-, siht- ja pimeposti.
Neist viimane, pimepost, on aadressita reklaamsaadetiste levi. Ehk teisisõnu, pange silmad kinni ja enne kui jõuate kümneni lugeda, on reklaamipakk teie postkastis. Loomulikult ei ole saadetisel ei saaja ega ka saatja aadressi ja nime.
Eesti Posti eelised reklaami postitamisel olevat laialdased sihtrühmade moodustamise võimalused, kogu Eestit kattev teenindusvõrk, võimalus edastada sõnum suurele saajate sihtrühmale, paindlik ja soodne teenuse hind vastavalt postitamise ajale ja piirkondadele ning projektipõhiselt on võimalik reklaamikanne ühe tööpäeva jooksul. Kas leidsite tollest eelistejadast mõne tarbijat ehk klienti ehk adressaati ehk reklaami saajat silmas pidavat asjaolu?
Korralik inimene võtab oma postkastist adressaadita paberi(pahna)paki välja ja asetab illikukusti selleks ette nähtud paberikonteinerisse. Ega sellega teie rõõmustamine veel lõpe. Paberikonteiner saab täis, jäätmevedaja tühjendab selle ja viib paberi (muide, hinnatud teisese toorme) sinna, kuhu vaja ja esitab teile arve. Taas teil meel rõõmus – võimalus maksta tellimata paberipahna äraviimise eest.
Alates aastast 2010 pakub Eesti Post sihtpostiteenust, mille abil on võimalik edastada turundussõnumeid valitud sihtrühmale. Sihtposti reklaamil on peal postiaadress ning saaja nime asemel on märgitud sihtrühma üldnimetus, näiteks Hea Pudruküla elanik.
Eesti Post aitab koostada aadressbaase leibkondade vanuse, suuruse, hariduse, elukoha, huvide (sport, mood, sisekujundus, loodus jne) ja elustiili (lastega pered jne) alusel. Huvitav oleks teada, kust on pärit andmestik leibkonna aadressbaasi koostamiseks?
Postiseadus ei tunne saaja nimeta saadetisi
Sirvime postiseaduse vastavaid paragrahve ja lõike. Paragrahv 1 teatab pühalikult: seaduse eesmärk on tagada postiteenuse kasutaja õiguste kaitse. Järgmises paragrahvis selgitatakse, et "postiteenus on adresseeritud postisaadetise edastamine", kusjuures "postisaadetis loetakse adresseerituks, kui see kannab postisaadetise saaja nime ja postiaadressi".
Kes vastab küsimusele: kelle loal/tellimisel/soovil minu postkasti/elamusse tuuakse adressaadi nimeta värvilist/mustvalget makulatuuri, mille äraviimise eest pean maksma mina ise? Kas omavolil on piire? Kas tuleks see küsimus adresseerida õiguskantslerile?
