Vikerraadios tsiteeriti Eesti Konjunktuuriinstituudi teadlasi, et meil on alanud toiduainete hindade langus. See oleks suures majanduskitsikuses rahvahulkadele tõeline kingitus, kuid kahjuks on see suvalise tegelikku olukorda ilustava üksikjuhtumi üldistamine kogu riigile.
Tegelikult jätkub hinnatõus endist viisi ja võib hulgaliselt tuua vastupidiseid näiteid. Meie kandi Grossi poes tõsteti alles hiljuti poolsuitsuvorsti hinda ühe hoobiga veerandi võrra. Samal ajal räägitakse ametlikult, et hinnatõus jäi eelmisel aastal 5–10% piiresse. Lähedases maapoes tõsteti novembris odava margariini hinda 20% (võid ei suuda meie inimesed selle kõrge hinna tõttu ammu osta). Teises väikepoes maksab suhkrukilo 1,66 eurot (26 krooni). Luxus-kohvi müüakse vaid 100grammistes pakikestes, mida ostes tuleb poole kilo eest välja käia üle 7 euro. Ka sinki ja juustu suudavad inimesed osta vaid väikepakendites, makstes kilo eest 6–7 eurot (100 krooni ja üle selle). Küllap on ka teistes väikepoodides olukord samasugune, sest need peavad hulgimüüjatele kaupade eest maksma märksa kõrgemat hinda kui suurte kaubanduskettide poed.
Rakendatava kaubanduspoliitika tulemusena väheneb Eestis pidevalt eluliselt vajalike toiduainete tarbimine elaniku kohta. Hiljuti kuulsin raadiost, et sealiha osas on langus praegu 15% ja lambalihal koguni 28%. Meedias on olnud juttu leiva ja piima ning piimatoodete tarbimise langusest. Valitsus ja kaubandusorganisatsioonid noomivad tarbijaid, et need raatsivad ostudeks nii vähe kulutada. Rõhutatakse, et meie majanduslik olukord hakkab alles siis paranema, kui sisetarbimine vajalikule tasemele tõuseb. Ikka veel ei tunnistata endale, et pensionäridel, madalapalgalistel, maainimestel ja riiklike toetuste saajail, rääkimata toetustest, ei jätku enam toidu ostmiseks raha.
Eestis hinnatakse riigi majanduslikku seisu nn sisemajanduse koguprodukti (SKP) suuruse järgi, kus lõviosa moodustavad pankade, äri- ja poemeeste ning igat masti vahendajate sissetulekud. Töötegijad on sattunud ebasoosingusse.
