Viimase paari nädala rahvakogunemisi arvestades on näha, et rahvas ei kipu enam pika aja jooksul valitsuse ülbuse vastu kogunenud vimma enda teada hoidma. Seni on Eesti valitsused saanud nautida ilmselt maailma ühe rahulikuma rahva valitsemist, kes on nurinata alla neelanud kõik viimase paarikümne aasta hoobid. Kuid siis lasi universumi peadirektorina riigikogu ees ärbelnud peaminister Ansip fooliummütsi ja seemnete abil džinni pudelist välja.
Tõsiseks ohusignaaliks oli peaministriparteile mitmete prominentsete reformierakondlaste osalemine ACTA-vastastel miitingutel ning mis veel hullem – reaalne võimalus, et Ansipi partei toetamisest loobub aktiivne internetipõlvkond.
Ametiühingute meeleavaldustele võiks ju vana kombe kohaselt reageerimata jätta, sest seal osalevat vaesemat seltskonda ja Ida-Virtumaalt bussidega kohaleveetud venelasi on peetud ju Savisaare valijaskonnaks, kellega ei pea arvestama ega nende käekäigu eest muretsema. Ärevaks peaks aga võimuliitu tegema streigiplaanid, mis ähvardavad lumepallina kasvada, kui lisaks õpetajatele streigivad lasteaednikud, arstid, tööstus- ja transporditöötajad ning streiki kaaluvad ka energeetikud.
Ühelt poolt on näha Ansipi näilist muretust, kes koos turvamehega suundus meeleavalduste ajaks lombi taha suusapuhkusele. Teisalt jõudis peaministri kt olnud Mart Laar enne haiglasse sattumist avaldada kahetsust, et inimesed tunnevad, et nad peavad oma seisukohtade tutvustamiseks streikima, asetades end sellega Ansipi teerulliga samale pulgale.
Valitsus on streikijate palganõudmistele vastanud nõukogude ajast tuntud fraasidega – raha pole ega tule, vähemalt mitte enne järgmist aastat. Kuid küsimus polegi enam mitte niivõrd palgatõusus üleüldise hinnatõusu foonil, vaid dialoogi täielikus puudumises. Seda alates töötukassa rahade jõuga äravõtmisest kuni kõrgharidusreformi jõuga läbisurumise ning viimati kollektiivlepingu seaduses järjekordsete töötajate õiguste ühepoolse kärpimiseni. Nii pole küsimus enam selles, kas Ansip maha võetakse, vaid millal ta maha võetakse.
