Eesti riik on rohkem kui 20 iseseisvusaasta jooksul liikunud parempoolsete juhtimisel järjekindlalt enda õhendamise suunas. Et sotsialismiajal oli riiki liiga palju ja kapitalismi kuldsel ajastul niimoodi ei saa. Ent tegelikult pole asi sotsialismuses või kapitalismuses, vaid puhtalt mõtteviisis.
Ja prioriteetides. Ka praegusel ajal ei keela keegi riigijuhtidel esmalt väikesele inimesele ja seejärel suuremale plaanile mõelda. Sest mida rohkem inimesi on õnnelikud, seda õnnelikum peaks olema ka riik. Reform saab koos oma vasallidega riigi õnnest muidugi omamoodi aru, mida näitas kas või viimane töölt lahkujate hüvitiste teema.
Kas mõni poliitiline jõud julgeb prioriteediks seada inimese? Lapsed? Hoolitseda selle eest, et meie kümnete tuhandete vaesuses virelevate laste olukorda parandada? Kui Ansipile ei meeldi lastetoetused, sest vanemad kallavat need kõrist alla, siis ehk annaks kõigile võimaluse käia tasuta vähemalt ühes trennis või huviringis? Paha NSV Liidu ajal polnud vaja lapsi tänavalt ära kutsuda, sest trenne-huviringe jagus piisavalt – ja tasuta. Positiivseid asju võib minevikust ju ometi üle võtta.
