Meie kõrgtehnoloogilisel meditsiinil on olnud intensiivne positiivne areng. Paljud kallihinnalised uuringud ja keerulised operatsioonid on patsientidele tasuta, neile, kellel on haigekassakindlustus.
Ei saa kurta ka dia-beedihaiged, kelle kallihinnaline ravi makstakse kinni 90–100% ulatuses. Seda rida võiks jätkata ka paljude teiste haiguste puhul, kuid kahjuks on vaeslapse rolli jäetud hambad.
Totaalne omavastutus
Meie iseseisvuse algusest peale on millegipärast hambaravi teisejärguline ja omavastutuse protsent selles on suur. Praegu on õnneks nii, et lapsed ja noorukid (kuni 19. eluaastani) saavad stomatoloogilist abi tasuta. Teised aga peavad maksma hambaravi eest peaaegu täies mahus. Pensionäridele tagastab haigekassa hambaravi eest 19,18 eurot aastas, olenemata sellest, mitu korda nad on hambaarsti juures käinud, sealhulgas ka erakorralise abi puhul. Samuti tasutakse teatud aastate tagant proteeside eest.
Olen vestelnud mõnede hambaarstidega, kes arvavad, et siin on oma loogika. Inimene peab hoolitsema oma hammaste eest. Hügieeninõuetest kinnipidamine lubab säilitada oma hambad tervetena pikki aastaid. Kui aga üle 19aastasel noorel inimesel hakkab hammas valutama, siis arvatakse, et see on tema enda süü ja ta ise peab maksma hambaravi eest küllaltki suure summa, mis võib ulatuda 100 kuni 150 euroni.
Loomulikult on hambaravi kallis, kuna vajalikud tarvikud, abivahendid, ravimid ja töö peavadki olema sellised, et nad kindlustavad vajaliku kvaliteedi, katavad kulutused ja lubavad väärtustada ka arsti ja õe töö.
Olin kord tunnistajaks, kui üks noor tuli hambaarsti juurde ja ütles, et tõmmake mul hammas välja. Tal ei olevat sellist raha, et täielikult ravi eest tasuda. Pilt oli masendav. Tuleb au anda arstile, kes hakkas noormest veenma, et ta püüaks hammast siiski säilitada. Ta tegi seda väga delikaatselt ja emaliku tooniga. Arvan, et tohter püüdis minimiseerida ka tasu nii palju kui võimalik.
Sahtel puhtaks?
Nii kurioosne, kui see ka ei ole, soosib selline totaalne omavastutuse süsteem seda, et parem on kõik hambad välja tõmmata ja minna üle proteesidele. Kas see on aga õige lähenemine, kui inimene nii lihtsalt on sunnitud hammastest loobuma?
Tõde on ju see, et hammaste seisukord näitab alati inimese tervise kvaliteeti. Vana-Roomas vaadati gladiaatoreid valides neile kõigepealt suhu ja uuriti, mis seisus nende hambad on. Head ja terved hambad tähendasid ja tähendavad üldist head tervislikku seisukorda.
Arvan, et erakorralise hambaravi puhul peaks kõikidele inimestele kehtima osaline kulutuste kompenseerimine, pensionäridele aga kindlasti. Tekib paradoksaalne olukord, kui pensionieas inimene, kes on elu aeg hoolitsenud oma hammaste eest, hakkab loomuliku vananemise foonil hambaarsti juurde minnes maksma fantastilisi summasid. See paistab nagu karistus selle eest, et oled pedantselt oma hammaste eest hoolitsenud.
Selline haigekassa suhtumine on väga vildakas ja ebaloogiline. Läks ju ka üks mu kolleeg hambaarsti juurde ja palus, et tal kõik hambad välja tõmmataks, muretses endale proteesid ja nüüd ei kuluta ta enam hambaravile raha.
Selleks, et väärtustada hammaste eest hoolitsemist, peaks vähemalt pensionäridele olema erakorralise hambaarstivisiidi puhul haigekassa toetus mitte 19,18 eurot aastas, vaid tunduvalt rohkem, et keegi ei mõtleks sellele, et odavam oleks suust kõik hambad eemaldada. Toetuse süsteem on praegu ebaloogiline ja vastuoluline, mis kindlasti ei soodusta seda, et inimene hakkaks hammaste hügieeni eest tõsiselt hoolitsema.
Arvan, et haigekassa juhtkond peaks ka sellele probleemile tähelepanu pöörama. Jutt ei ole ju kallihinnalistest proteesidest, implantaatidest, vaid erakorralisest hambaravist. Selline riiklik suhtumine lubab inimestel tõepoolest rohkem mõelda sellele, kuidas säilitada omaenese hambad ja hoolitseda nende eest täie tõsidusega.
