Kahju, et me ise ei taibanud, et Tartu tagamaale projekteeritud ekstravagantne ja hirmkallis ERM turismimagnetina ei tööta.
Kuni meile seda öeldi koos euroraha andmisest keeldumisega. Kogu see projekt manab silme ette kadunud rahvaste ponnistusi enda jäädvustamiseks ajalukku püramiidide ja mausoleumidega. Kas on eesti rahvaga asi nii hull, et seda vaja on?
Kui plaaniks õige ERMi Kolga mõisa, mis on parajasti müügis koos suurema maatükiga. See on üks suuremaid eesti mõisakomplekse – hulk hooneid ja varemeid. Seal on ruumi ja avarust tegutseda just muuseumikohaselt. Peahoonel on katus peal, sees allkorrusel oli restoran, mis nüüd on suletud. Ühes otsas toimib Mõisa Pood. Keldri pagaritööstus on mälestus. Korrused ülalpool on tühjad kapitaalremondi ootel. Härjatalli ehitatud hotell on ka kinni. Valitsejamajas aga kohalik muuseum töötab. Suuri abihoonete müüre on, kuhu võib mistahes hoidlaid sisse ehitada, rikkumata mõisaansambli suursugusust. Näiteks suur sepikoja vare sobiks just taastada sepatöö ja -riistade näitamiseks.
Järsku mõtleks selles suunas? Saaks ühele ilusale Eestimaa kohale hinge jälle sisse? Selline mõisakompleks on iseenesest ju meie ajalugu, mida tuleks säilitada. Paik on pealinnast vaid poolesaja kilomeetri kaugusel Lahemaa rahvuspargi piiril. Mõisa õues on kontsertide ja teatrietenduste plats. Lähikonna alevikus on inimesi, kes seal töötaks. Bensiinijaam on, jne.
Turismimarsruut koos Lahemaaga on tehtav. Saaks ehk eurorahasidki, kuna kallist pompoossust pole.
