Sotsiaaldemokraatide üldkogul eile praktiliselt ühehäälselt heakskiidu saanud sotside ja venelaste ühendpartei lubab anda sõnale "vene" õige sisu ning võtta järgmistel parlamendivalimistel endale peaministritooli.
"Palun mandaadiga märku anda, kes on ühinemisleppe poolt," kõlab Sotsiaaldemokraatliku Partei (SDE) üldkogu juhtiva professor Marju Lauristini hääl. Ja punaste kaantega mandaadid kerkivad. Neid saab kokku 383. Vastupiuksatusi on vaid neli, ükskõikseks jääb üheksa inimest. Ühenderakond on lõplikult sündinud.
"Arvestades, et tegemist oli tundliku teemaga, oli hääletustulemus üllatav," räägib SDE aseesimees Indrek Saar pärast otsuse vastuvõtmist Õhtulehele. "Me mõistame väga hästi neid inimesi, kellel erinevatel põhjustel oli selles küsimuses kõhklusi."
Dialoog suureneb
Saarel on põhjust rahul olla, sest enne, kui asi polnud kindel, polnud miski lõplikult kindel. "Liikus koguni kuuldusi, et see asi võib siin läbi kukkuda," märgib üks suurkogul osalenud inimene. "Selline poolthäälte arv ületas igatahes lootusi."
Saare sõnul on Eestis Vene Erakonna ühinemine sotsidega vajalik, kasulik ja oluline juba ainuüksi sellepärast, et see üldse aset leidis. "Loodame, et dialoog ühiskonnas nüüd oluliselt suureneb," lausub Saar.
Liiga palju on eestlasi ja venelasi seni vastandatud, leiab Saar. Samas on jäänud selgusetuks, mida sõna "vene" all üldse mõeldakse. "Kas mõeldakse vene kultuuri või näiteks vene kriminaale, kes Eestis elamislubasid said? See teema on vaja nüüd selgeks rääkida ja anda sõnale õige sisu," sõnab Saar.
Jaanuari lõpus jahmatas eesti avalikkust nüüdse sotside aseesimehe Stanislav Tšerepanovi avaldus, et okupatsiooniteema arutamisele võiks kehtestada moratooriumi, sest praegusel hetkel on okupatsioonifakt usu, mitte kohtuotsuse küsimus.
Kas nüüd on oodata venelased endasse neelanud SDE ametliku ajalookäsitluse muutumist? Saare sõnul on mõistetav, et märksõnad võivad olla erinevad. "Seda enam on vaja neid teemasid käsitleda," kostab ta.
Üldkogul teatas paberi pealt lühikest pöördumist maha lugenud Vene Erakonna endine juht Tšerepanov, et tahab Eestit, kus me kõik oleme Eesti – suure E-tähega Eesti – inimesed.
"Kus me võime olla eestlased, venelased, ukrainlased, valgevenelased, soomlased või mistahes muust rahvusest, aga me saame olla Eesti patrioodid. Kus meid ei sunnita valima oma kultuuritausta ja oma riigi vahel. Sest Eesti riik on meie riik. Eesti tulevik on meie tulevik," kõneles Tšerepanov.
Sihikul peaministritool
Sotside kindlat kavatsust haarata Eesti tuleviku määramine enda otsustada rõhutab ka Saar. Nimelt tahab SDE võtta järgmistel riigikogu valimistel Toompeale nii palju kohti, et olla ise valitsuse moodustajaks. "See ei tähenda ei vähemat ega rohkemat kui peaministritooli," lubab Saar.
Samas – nüüdsete uute partnerite häältesaak senistel valimistel on jäänud väga kasinaks, viieprotsendilise valimiskünnise ületamine pole kangastunud isegi julgetes unenägudes.
Kahe erakonna koostööd käsitlevad läbirääkimised said alguse mullu novembri lõpus, kui SDE juhatus kutsus sotsiaaldemokraatidega ühinema kõiki demokraatlikke väärtusi hindavaid teisest rahvusest Eesti kodanikke ja nende ühendusi.
Ühinemisleppe allkirjastasid kahe erakonna esimehed 12. jaanuaril, 29. jaanuaril kiitis lepingu heaks Vene Erakonna kongress.
Sotside liidri Sven Mikseri kinnitusel on rahvuslikul pinnal ehitatud erakondade aeg Eesti poliitikas nüüd otsa saanud, nurgakiviks on ikkagi erakonna maailmavaateline pool.
Sotside ja venelaste ühinemisprotsessi on saatnud kriitika. Nii väidab kirjanik ja endine minister Paul-Eerik Rummo, et jutt, nagu toetuks ühenderakond rahvuspõhisuse asemel kõigi oma kodanike patriotismile ja ühisele riigiidentiteedile, on sissemurdmine lahtisest uksest. "Ükski demokraatlik õigusriik ei tee oma kodanikel vahet rahvustunnuse alusel ja nii pole ka EV õigusruumis isiku etnilisel päritolul mingit tähendust," rõhutab Rummo Delfi arvamusartiklis.
SDE eesmärkide siiruses paneb Rummo sõnul kahtlema ka püüe pugeda iga valijarühma hinge neile eri juttu rääkides. "Kas ja kuidas siis ikkagi tahetakse ühise patriotismini jõuda? Eriti veel, kui kutsutakse üles maha vaikima seda, mille ühese tunnistamiseta ei saa ühtse riigi tunne tekkima hakatagi?" imestab Rummo.
