"Mina kasutan siiani ainult omal ajal Viljandis toodetud tuletikke, neid praegusi jäädki kraapima, tuld ikka kätte ei saa," teatas Tartu aktiivne linnakodanik Jaan Muna reedel ostuhullust ja eestlaste tarbimiskultuuri kajastava näituse avamisel, et tal on kodus veel igasugust veneaegset nodi. Ostuhulluse markeerimiseks võis näituse külastaja oma pileti ehk eurose talongikleepsu eest vastu saada kilo suhkrut.
Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja direktor Kristjan Raba kehastus näituse avamisel hetkeks supermarketi juhatajaks: " Kodanikud, rahu, suhkrut on tublisti varutud, jätkub kõigile. Vähemalt täna puudu ei tule ja vajadusel toome juurde."
Direktori päevakohane näitlejameisterlikkus lisas üritusele vürtsi ning muuseumitöötajad innustasid näitusekülastajaid ostuhullusele. Olukord jäi kontrolli alla, vitriiniklaasid ei purunenud ning sini-kollastesse riietunud daamidel tuli talongiomanikke suhkru ligi suisa meelitada.
Defitsiidiks tarbeesemed
"Vanasti oli suhkur igatahes palju magusam!" kinnitas ERMi direktriss Krista Aru. Talongiajastust meenub Arule tragikoomilisi seiku, kuid defitsiitsete asjade kokkuostmiseks polnud toona ei aega ega vaba raha. Defitsiit paisati müüki enamasti keset päeva, tööinimesed seda kätte ei saanud, küll aga sõjaveteranid ja pensionärid. "Siiski, kui minu vanemad ära läksid, avastasin ema pesukappidest uhiuusi tekikotte ja ilusaid froteerätikuid. Neid jätkub siiamaani veel võtta!"
Näituse avamisele tulnud pensionär Vilma ütleb otsesõnu, et enam ei mäletagi, mille kõige pärast on elu jooksul sabas seista tulnud: "Lapsed olid väikesed, ENEKESE-ettetellimiseks läksin juba eelmisel õhtul raamatukaupluse juurde sabasse, mehega vaheldumisi seisime. Sukkpükste pärast olen kõige rohkem sabatanud, Soome talvesaabaste pärast oli kaubamajas nii suur trügimine, müüki tuli ainult 8 paari, et mul muljuti üks ribi sisse! Saabastest jäin ikka ilma."
Elupõline fotograaf Ilmar mäletab kaugetest aegadest seda, et kõvaks "valuutaks" olid plekist purgikaaned. Ilmari koolivend oli varumiskontoris ülemus, lisaks purgikaantele sai mees sealt kastide viisi importpesupulbrit ja muudki väärt kaupa. "Purgikaante eest sain kohalikult bensukadaamilt iga kell bensiini, äri käis korraga mitmel rindel. Kui millelegi kaupluses peale sattusid, tuli ära osta. Sest iial ei võinud teada, kas seda järgmisel päeval enam üldse kusagil müügil on!"
Kaup, millest unistati
Millest unistas eesti inimene 20 aastat tagasi? ERMi väljapanek annab sellele vastuse. Traadita telefon. Vahvlilokitangid. Piipar. Taskuarvuti. Botased. Mikrolaineahi. Teksased. Vihmabarett. Norma kuivainepurgid. Kassettraadio. "Vaatan kõike seda ja kuidagi kurb hakkab endast. Ise ka enam ei usu, mis elu on elatud," tunnistab 52aastane Anne.
"Vanasti oli raha, kuid polnud, mida selle eest osta. Nüüd on kaupa, aga pole vaba raha. Vaata, kuidas omadega ots-otsaga välja tuled," rääkis ettevõtlusega tegelev Mati. Mehe arvates on letialune kaubandus hingusele läinud, kuid selle asemel on muud hullused: "Imestama paneb, kuidas annab ikka rahvast lollitada. Tehke aga reklaami, et homme müüme euro eest broilereid ja inimesed jooksevad nagu peata kanad kaupluse uksed maha."
Eestlaste tarbimiskultuuri eripäradega saab Eesti Rahva Muuseumis tutvuda selle aasta lõpuni.
