Kuna Raboso vein küpseb aastaid, on Kirde-Itaalias tänaseni kombeks lapse sündides võtta pudel sama aasta rabosot ja peita see keldrisse, et pulmade ajal oleks küps vein võtta.
Sel nädalal jäi Hortese aianduskeskuse lähedal asuvas Casa d’Italia veinipoes näppu Veneto veinitootja Moletto Raboso 2005 (10.95 €, pildil), mis nii sealse kohaliku ja maailma mastaabis peaaegu tähtsusetu viinamarja kohta on viimastel aastatel tähelepanuäratavalt palju veiniauhindu võitnud.
Natuke leiab Rabosot veel ka Argentinast, peamiselt sinna 19. sajandil sattunud itaallaste käe läbi.
Rabosot kasvatati Kirde-Itaalias Piave jõe ümbruses juba enne Rooma riigi tekkimist ja nendest kääritatud vein oli sajandeid Venetos ainus, mida Itta eksportida õnnestus. Raboso on noorelt hullupööra pargine ja hapu, ja kuigi alguses peaaegu joodamatu, elas ta kõik rännakupiinad üle, olles sihtpunkti jõudmiseks just parasjagu ümaraks küpsenud.
Erutav mekkimisvein jahedatel õhtutel
Raboso on justkui veiniaedniku unelm: on saagikas, kannatab külma ja kuuma ning on paksu kesta tõttu immuunne kõikvõimalike kahjurite ja hallituse suhtes. Hapud marjad ja seetõttu alkoholi mõttes lahjad veinid tunduvad olevat minevik, sest soojenev kliima kütab marjad magusaks ja tänane verekarva vein näitab 14% alkoholi massiivsete veinijalgadena klaasi siseküljel ja siidise liköörse järelmaitsena. Oma rajult ja robustselt iseloomult on targalt kääritatud Raboso jõuline partner Piedmonte Nebbiolole või Toscana Sangiovesele.
Veidi tolmune ja puidune aroom teeb pokaalis aeglaselt ruumi tumedatele toonidele, meenutades oma metsamarjade ja kirssidega kohati pigem vanaaegset, atsetoonset likööri kui tänapäevast lihvitud veini. Piave veinieeskirjade järgi peab Raboso vähemalt aasta tammevaadis laagerduma, Moletto veinimeister on teda väikestes prantsuse vaatides silunud lausa 4 aastat. Tanniinid annavad küll veel pisut tunda, aga klapivad hästi mustikate, kirsside ja mõru šokolaadiga. Päris lõppu jääb ehtima kodune pohlanüanss. Mis kõige põnevam – kui varuda kannatust, läheks see vein 3–4 aasta jooksul veelgi paremaks.
Kuigi raboso sobib suurepäraselt nii veiseliha, vürtsikama pasta ja näiteks parmesaniga, oleks ta erutav mekkimisvein meiegi jahedatel õhtutel. Või pulmaööl.
Aga kuidas üldse aru saada, et vein seistes veel paremaks läheb, et tal on n-ö potentsiaali? Olete, ütleme, ostnud kaks pudelit sama punast. Kui mekkimisel selgub, et jook meenutab karmi kangeks tõmmatud teed, kipub keelt ja igemeid kuivatama ning on selle juures hapuselt mahlane ja marjane, siis jätke see esimene vein enne joomist mõneks tunniks avatud pudelisse "hingama" ja otsige seni teise jaoks majapidamises rahulik (mitte pesumasina kõrval), pime (vein kardab valgust) ja jahe (13–14 kraadi, eemal radiaatoritest või päikesepaistest) püsiva temperatuuriga koht ja unustage ta paariks aastaks külili, et kork ei kuivaks.
Tanniin ei lase veinil rikki minna
Suhu teeb "kuiva veini tunde" tanniin, mis satub punaveini sisse koos värvainetega eeskätt viinamarjakestadest. See ongi see imeaine, mis ei lase veinil ei vaadis ega pudelis rikki minna ja silub ära kõik robustsuse, mis veinimeistri tahtel pudelisse sattunud. Tanniinil pole veini kuivusega mingit pistmist, vaid ongi hoopis hea veini võti, sest ta ei lase veinil rikki ja hapuks minna, vaid reageerib aja jooksul hoopis ise pudelis oleva õhuga. Kui pudelisse veini ja korgi vahele jäänud vähenegi hapnik otsas, siis ühineb tanniin väga aeglaselt ka veini enda ja tammevaadis laagerdumise aegadest jäänud koostisosadega. Moodustuvad keerulised ja väga meeldivalt lõhnavad ja maitsvad ained (jajah, needsamad kirsid ja mustikad ja nahk ja šokolaad ja metsaalune ja kõik see peen, millepärast nad neid ülikalleid bordoosid jahivad) ning mõru tanniin ja veini hapusus taanduvad. Küps vein on klaasis pisut pruunikas ja suus võluvalt pehme, ning maitseb hoopis teisiti kui aastal, mil ta pudelisse suleti.
Tegelikult on suurem osa poes müüdavast veinist siiski valmis kohe joomiseks, aga veinisõbrale jääb alati ikka natuke ka mängu- ja riskiruumi. Kes tahab spetsiaalselt hoidmiseks mõeldud veine, peab neid koos edasiste juhtnööridega küsima väikestest veinipoodidest. Vahel on see kirjas ka pudeli tagumisel sildil. Tuleb leppida, et sageli on sellised veinid kallimad kui meeldiks.
Valged veinid enamasti tanniini ei sisalda ja absoluutne enamik neist ongi loodud paari-kolme aasta jooksul joomiseks. Veini ülesäilitamine annab aguli järele lõhnava, vesise, hapu ja kummaliselt kõleda eimillegimaitselise joogi.
