Mõttematkal keskaegses Tallinnas tema loodud apteekrist detektiivi jälgedes tõdeb kirjanik Indrek Hargla, et kaunis suur osa toonasest eluolust tuli tal faktide puudumise tõttu endal välja mõelda.
Mängult seisame noores, ülesehitustööhääli ja puuseppade klopsimist täis Tallinnas, dominiiklaste ehitatud endise Püha Katariina kloostri kõrval. Käimas on 15. sajandi esimene aastakümme. Euroopa keskaeg on ametlikult lõppenud, kuid siinmail see tinglikult veel kestab. Meist ühele poole jääb Püha Katariina kirik, teisele surnuaed. Tõsi, kalmistut pole näha, sest tubli kuussada aastat on linnulennul möödunud, kalmistu kadunud ja majad ammuilma peale ehitatud. Kirik asub siiski omal kohal ja selle peaukse ees seistes läidab isand Indrek Hargla , tunnustatud kirjamees ja vabamõtleja, apteeker Melchior Wakenstede nimelise romaanikangelase looja, parajasti sigaretti. Me püüame liikuda praeguses Tallinnas, meie jaoks vanalinnas ning kõndida samal ajal Melchiori ajastu Uus-Tallinna radu.
Hargla sõnul tollest ammusest Tallinnast ühtegi linnaplaani säilinud pole. Kapuutsi sügavale silmile tõmmanud Hargla saab sigareti põlema, puhub suitsu välja ja alustab: "Kirik oli tollal küll müüriga piiratud, kuid see oli see osa kloostrist, kus linnarahvas sai käia. Sinna tahapoole, klausuuri ossa, neid ei lastud."
Dominiiklastest kloostrivennad olnud vastupidi kloostrimüüride vahele varjuda armastanud tsitertslastele omaaegses Tallinnas populaarsed. Need ristisõdijate tuules natuke vähem kui paar sajandit varem Tallinna saabunud vennad liikusid palju maailmas ringi. Nad tundsid võõraid maid ega olnud kadedad teadmisi linnarahvaga jagama. Igatahes Hargla järgi käinud noores Tallinnas nende manu rohkem rahvast jutlusi kuulamas kui mujal. Ja mitte ainult, klooster tegutses ka kui hästi töötav kaubanduslik tsunft. Lisaks oli nende pruulitav õlu kuulus ka väljapool linnamüüre. Ilmselgelt oli ka apteeker Melchioril, Hargla kolme seni ilmunud kriminaalromaani peategelasel, kloostrisse sageli asja. Mitte ainult hüva õlle pärast.
Hargla sõnul on kloostrielul tema romaanides oluline osa mitmel põhjusel: "Ma tahtsin kloostrikultuuri eesti lugeja jaoks natuke rehabiliteerida, kuna paljudel on sellest tänu kooliajal õpitule ja mõnest filmist nähtule jäänud peamisel feodaalse rõhuja mulje."
Kloostrimaailm täidab apteekri lugudes kindlat funktsiooni. Melchiorile on see eeskätt info saamise vahend. "Kloostri portaal ehk värav on temale tänapäeva mõistes nagu internetiportaal või tolleaegne Google. Kloostris asus suur raamatukogu, seal tegutsesid õppinud inimesed, kellel oli sidemeid teiste kloostritega ligidal ja kaugel. Klooster oli mõjuvõimsa võrgustiku osa, kel oli tihe kirjavahetus nii võimukandjate kui ka linnadega. Melchior võis käia siit infot saamas nii loodusteaduste kui ka maailmapoliitika kohta. Astudes siit sisse, läks ta piltlikult justkui läbi internetiportaali, hankides infot, mida tal muidu kuidagi võimalik saada poleks olnud," jutustab Hargla.
Kokkuvõtvalt võimaldab kloostrielu kujutamine kirjanikul tuua nii ilmunud kui ka veel ilmumata tekstidesse rahvusvahelist mõõdet ja liikumist, et kõik ei toimuks suletud linnamüüride vahel. Kirjaniku sõnul liikusid ju tavalised linnakodanikud maailmas ringi vähe või siis üldse mitte. "Ega vaesemal linlasel toonasel Liivimaal kuhugi liikuda olnudki. Oktoobrist-novembrist kuni märtsi-aprillini laevaliiklus seisis. Maad mööda reisimist takistasid lumeolud."
Keskajal sooritasid jõukamad inimesed Hargla kinnitusel siiski uskumatult pikki reise: kaupmehed liikusid peamiselt hansalinnade vahel, kuid käidi ka palverännakutel, mis meie mõistes tähendas keskaegset turismi.
Veevärgiga metropol
Kui suur Tallinn toona olla võis? "Nii palju, kui linnamüüri sisse elanikke mahtus," teab Hargla. "Hinnanguliselt on selleks arvuks tagantjärele pakutud neli kuni kuus tuhat hinge. Kuus on muidugi julgelt pakutud. Eeslinnade, nagu Kalamaja, Köismäe ja teiste kohta täpseid andmeid pole. Säilinud kodanikuraamat annab ülevaate vaid linnakodanikest."
Melchiori lugudes kohtab Tallinna pärisajalugu küllalt palju, kuid Harglal on enda sõnul tulnud täita ka hämaramaid või lausa pimedaid lünki. "See on tunnetuslik küsimus, mitte valemiga paika pandud. Kui õige ajalugu loo jaoks sobib, võtan selle. Kui ei sobi, muudan asju natuke, sest tegu pole dokumentaalromaaniga."
Kirjanik on enda jaoks toonases universumis paika pannud kindlad tugipunktid, nagu dominiiklased, raevõim, gildide tegevus, Toompeal võimutsenud ordu roll ja kaubandus. See on reaalne ajalooline mõõtkava, milles tegevus toimub ja mida eirata ei saa. Detailides võib autor endale rohkem vaba mõttelendu lubada. "Meil pole ju isegi võimalik üheselt kindlaks teha Pirita kloostri täpset asutamise ja ehitamise aega. Ka mitme muu ehitise kohta – kabelid, veskid, töökojad – linnamüüri sees ja väljas on andmed paljuski oletuslikud."
Hargla kujutab keskaegset Tallinna kui noort ja puhast linna. Sageli kohtab tolle aja käsitlustes arusaamu, nagu oleks kõik keskaegsed linnad olnud räpased. Kirjanikuhärra vaidleb levinud müüdile tuliselt vastu. "Tallinna rajati kanali, veetorustiku ja kaevude näol eeskujulik veevarustussüsteem, kui meie ajaloolasi uskuda. Linn oli ehitatud nii, et kõik toimus kahe dominandi, Toompea kindluse ja all asuva Raeväljaku keskselt. Kõik suuremad tänavad viisid nende tähtsate alade poole ja olid ühenduslüliks sadama ning pühakodadega. Eks leidus ka viletsamaid aguleid, kus sanitaarhügieen kiita polnud."
Arvatakse näiteks, et Toompea kari tuli Pikast jalast alla ja läks läbi Raekoja platsi karjavärava linna. Toompea koplid asusid kusagil praeguse Kassisaba kohal, aga ülalt praeguse Pärnu maantee suunas arvatavasti mingit loomatatavat teed ei läinud. "Kas seda, mida kari enda järel päevast päeva tänavatele maha jättis, keegi ka koristamas käis, pole teada," muigab Hargla. Kõige huvitavam olevatki keskajast kirjutamisel nende eluoluliste detailide väljamõtlemine, mille kohta märkmeid ei leidu. Kirjanik tunnistab, et aegade jooksul on tulnud tal Melchiori tegevuse lahtimõtestamiseks Tallinnas jalutada nii üksi kui ka koos ajaloolastega.
Õitsvaima lapsepõlve aeg
Melchiori lugude esimese romaani "Oleviste mõistatus" toimumisaja valis kirjanik, kes toonitab, et kirjutab siiski kriminaal-, mitte ajalooromaane, teatavate ajaloosündmuste tõttu, mis sobivaks osutusid. Praegu käsil olevas romaanis seikleb nutikas apteeker aastas 1431, mis Hargla sõnul ei tähenda, et Melchior ei võiks tegutseda mõnes järgmises romaanis ajateljel jälle ka allpool või vahepeal seda daatumit.
Seoses Gotlandi langemisega sai Tallinn kogu regioonis tähtsust juurde ja oli 1409. aastal Hargla kinnitusel sisenemas oma õnneliku lapsepõlve õitsvamasse ajajärku. "Juba raekoda näitab, mida see linn endast siin arvas," viipab ta praeguse Raeapteegi hoone ees seistes käega teispool platsi seisva hoone poole. "Mitte et sel ajal poleks olnud kriise, sõda ega nälga, kuid Eestis möödus 15. sajandi esimene pool võrreldes Lääne-Euroopas toimunuga võrdlemisi rahulikult."
Umbes 14. sajandi kahekümnendatel aastatel hakkas ilmnema selgeid geopoliitilisi märke, et ordu võim Toompeal ei pruugi olla igavene. Samas oli kõigile selge, et Tallinn oma müüride ja tornidega peab jääma. "Raad sai aru, et kui kindlusse peaks ka uus peremees tulema, peab linn oma õigusedsäilitama. Mõnesaja aasta pärast, kui Tallinn end Rootsi kuninga võimu alla andis, nii juhtuski.."
Melchiori lugude huviliste ootusärevuse vaigistamiseks ütleb Hargla, et peagi ilmuva neljanda raamatu tegevus ei toimugi Tallinnas, vaid Pirital. Plaanis on kirjutada veel vähemalt kaks-kolm lugu, mille süžeed tal olemas on. "Ideaalis liiguksin välja reformatsiooniaega, kujutades apteekrit keldris salamissat pidamas ja lapsi ladina keeles lugema õpetamas. Ma pole otsust teinud, mitu romaani kirjutan. Teen nii nagu jõuab ja mulle endale huvi pakub."
