Koalitsiooni plaan taganeda töölepingu seaduse vastuvõtul kompromissettepanekuna kokku lepitud hüvitisest ka vabatahtlikult töölt lahkujaile on häbiväärne.
Läbirääkimised eeldavad, et pooled esitavad oma seisukohad ja kokkulepe sünnib, kui kumbki pool teisele veidi järele annab. Nüüd aga tuleb välja, et üks osaline on 2008. aastal teisele lubanud, et okei, teeme teie soovi kohaselt, kuid nüüd lihtsalt taganeb lubadusest. Ja oleks siis sellest saadav tulu üüratu – erinevalt seaduseelnõu esitajaist arvutasid töötukassa eksperdid välja, et sääst poleks mitte 32–34 miljonit eurot, vaid 20 miljonit. Samas – tervelt kaks võidusammast saaks selle raha eest veel püsti panna.
Hämmastav, et valitsuskoalitsioon tunneb ennast praeguses olukorras nii kindlalt, et sellise sammuga üldse välja julgeb tulla. Nüüd, kui Reformierakonna tagatoast peaks ajude ragistamine lausa all-linna välja kostma – mida hakata peale Ansipi iganädalaseks muutunud piinlike soolodega? Või on peaministri väljavahetamine juba otsustatud asi?
Reformierakonna ärksamad pead on aru saanud, et paraku kandub peaministri ülbe imago üle ka tema koduerakonnale, kui mitte kogu koalitsioonile, ning nõrka vabandavat häälekest on juba kuulda olnud. Ei, me ei pea silmas Ansipi enda esmaspäevast esinemist.
Kuid küllap eelistavad koalitsiooni poliittehnoloogid enne plaanide suuremat ümbermängimist vaadata, kas ametiühingutel õnnestub täna rahvas Tallinnas protestiaktsioonile tuua. Ühest küljest muutub avalikkus oma jõust muljetavaldavate ACTA protestide toel aina teadlikumaks. Teisalt, kahjuks on ametiühingute autoriteet seni üsna mannetu olnud.
Huvitaval ajal elame, igatahes.
