Erinevalt elust linnas on elu maal päriselu, kirjutab maal elav poeet ja kirjastaja (:)kivisildnik.
Esteet ei saa linnas elada, see on kurb tõde. Ma ei kujuta ette, et vaatan paneelmaja aknast teist paneelmaja, mille ees konutab hatune paneelmajaelanik, sõge pilk silmis. Mul on looduse ilust veidi erinev arusaam. Esteet naudib ürgloodust, vaikust, puhast õhku, privaatsust ja päikeseloojangut, kõike inimväärset.
Maaelu on klassika ning kannab ajatuid väärtusi, inimkonna ja jumala loomingu paremat osa. Linnaelule omased jõledused puuduvad maal täiesti – narkareid ei ole, tolguseid ei ole, värdjaid ei ole. Minul on veel eriline privileeg, ma ei pea kannatama moodsa arhitektuuri nõdrameelse omavoli all – rehetare sobis hästi Lembitule ja Tabelinusele, käib mulle kah.
Miks peaks üks endast lugupidav maainimene vaevama ennast linnaelu ebamugavustega? Milleks meeletud pingutused vaba aja veetmiseks? Miks nuumata kõikvõimalikke parasiite alates keskkütte kaubastajatest ja lõpetades elustiilipededega? Ja siis veel loll möla, mida kostab igast suunast. Mul pole midagi viga ja mul ei ole seda vaja.
Maaelu on tugevatele
Ma pole kindel, kas keskpäraste võimetega ekstreemsportlane jääb maal ellu. Ilmselt mitte, see nõuab enamat kui iga päev neli-viis tundi trenni teha. Maaelu on pingutus24, midagi ei juhtu iseenesest: söök, toasoe, vesi, meelelahutus, kõik tuleb ise teha.
Linnainimese eest hoolitsetakse, nagu oleks ta poolearuline või vigane. Asfalt ukse ees hoiab linnaludri jalakesed kuivad, kojamees korjab tema tagant mustust, taksojuht aitab ta kvartali teise äärde, pood vastasmajas hoiab kokku dekadentide niigi nappi eluenergiat. Kui see ei ole mandumine, mis see siis on? Maal on vaja teha ligi kahetunnine ekspeditsioon, et õlu kätte saada, aga kas vähe juuakse?
Kes saab maal hakkama, jääb ellu igas kriisikoldes. Maal elades ei ole kõige suuremaks katsumuseks sugugi füüsiline koormus. Eelkõige tuleb hakkama saada ilma harjumuspäraste, kui täiesti kasutute linnateenusteta. Tänavalgustust ei ole, kui on pime, siis on pime, kui muda on põlvini, siis on muda põlvini, moehilpude ja totakate jalanõudega kaugele ei jõua, eriti praeguse pakasega, tulemuseks on amputatsioon.
Ei mingeid õllepaleesid, kinosid, ostukeskusi, perearste ega muud taolist küsitava väärtusega ajaviidet. Maal oled sa üksi, metssead kisendavad koleda häälega ning kui elekter ära läheb ja paks lumi maha sajab, siis ongi kõik. Kui lumi on vööni, siis kaugele ei jaluta, autoga ei liigu aga meetritki. Ja nii eladki, kütad kaminat, tood kaevult vett ja küpsetad ahjus seda, mida küpsetada on. Selline on päriselu, elu väljaspool ühiskondlikku hooldekodu.
On päris kindel, et jalgratturist pantvangil on mugavam elu kui maainimesel. Jalgratturil on murjanist ori, kes toob süüa, hoolitseb. Emotsionaalselt on pantvangil samuti lihtsam, ta kas vabastatakse või tapetakse, igal juhul on kannatuste lõpp lähedal. Maalt ei päästa sind keegi, tuletõrje on laiali saadetud, konstaabel läks Norrasse katust panema.
Enesest mõista on maaelu kannatus, selle püha tõeni jõudmiseks ei pea olema kursis Buddha seadmusega. Logistika on kannatus, kaubandus on kannatus, side on kannatus, olme on kannatus. Palju kära tuli mõnest suletud pangaautomaadist. Küll harjuvad ära, siis suletakse veel midagi ja veel, kuni kõik on suletud.
Kaugel Pärnumaa piiril, seitsme marketi ja seitsme ööklubi taga, kus mina oma tagasihoidlikku mõisnikupõlve pean, pole rahamasinat kunagi olnudki. Pangabuss käib kaks korda kuus, hommikul, paariks tunniks, pangabussini on tunni aja tee. Kui lähim, kümne kilomeetri kaugusel asuv pangakontor suleti, siis ma vahetasin panka. Pank tahtis teada, miks, ma selgitasin, et kui maalt tulen, on teise panga kontor bussipeatusele lähemal.
Kannatused on möödapääsmatud
Üks pood kahest lähimast pandi kinni, kool pannakse varsti kinni, buss käib iga päev, eelmisel aastal igal juhul käis. Ükski netipulk ei tööta, eriti need, mis asuvad kaardil rohelises alas, aga kohalik raamatukogu on hea ja kohe siinsamas, ei ole viit kilomeetritki minna. Teekond poodi on alla kolme kilomeetri, see on kohe bussipeatuse juures.
Linnainimese jaoks on see põrgu, enne läheb ta vangi, kui hakkab maal inimese moodi elama. Siin, kus mina elan, ei ole praktiliselt mitte midagi. Roojasest ja kasutust tsivilisatsioonist ei ole märkigi, seda, et Euroopa okupatsioon pole veel lõplikult mandunud, näen sellest, et postmargil on võõrvõimu sümbol.
Minuni ulatub kaudseid märke rauasulatamisoskusest, naaber künnab sügisel ja kevadel traktoriga põldu, igal talve näeb lumesahka, prügivedajad on vist välja surnud, ent postiteenus toimib tõrgeteta, elekter samuti ja ongi kõik. Ja nagu näeme, saab elada ka ainult elektri, postiteenuse ja lumesaha varal – palju siis inimesel ikka vaja on.
Arengutase on meil maal kolmekümnendate tasemel. Ainus arendusprojekt peale naabri heinakuivati on ülbe autobahn, nende vähem kui tosina aasta jooksul, mis ma inimese moodi elan, on lähimat trassi kaks korda asfalteeritud.
Ehk peaks igal suvel uue asfaldi maha panema, ei oska öelda, pole spetsialist. Lähima raudtee rööpad on maha võetud ja rohtuval raudteetammil kakerdavad metssead ringi.
Füüreri autobahnid ja Lenini elektrifitseerimine
Saksamaal Hitleri ja tema rahvaautode jaoks loodud autobahnid on meie riigi ainus prioriteet ja kuna neid ei saa ehitada ainult linnadesse, suurem osa jääb ikkagi maale, siis ei saa öelda, et maal mitte midagi ei ole ja midagi ei tehta. Tehakse küll, Lenini kogu maa elektrifitseerimise plaani hoitakse endiselt käigus ja välja on arendatud füüreri totaal-ne autobahnide võrgustik.
Need on kõige tähtsamad asjad. Rahaautomaat on vähemusele, kellel on raha. Autobahn on kõigile ja tasuta, elekter on peaaegu kõigile. Postiteenus mõeldi välja antiikajal, Tšingis-khaan arendas postiasjanduse täiuseni ja postindus toimib siiani.
Väike ja mõttetu Eesti riik ei suuda ise midagi välja mõelda ega ellu viia, Tšingis-khaani, Lenini ja Hitleri ideid hoitakse kuidagiviisi elus ja seda ei olegi nii vähe. Jääb loota, et kunagi tuleb mõni uus suur hirmuvalitseja ja siis ehk seatakse lõpuks üks kogu riigis töötav keskmise kiirusega internetiteenus sisse.
Kui türannide pärandile lisaks võtta arvesse ka looduse ilu, klassikaline kirjandus ja filosoofia, mis on linnas juba ammu unustatud, siis on maaelu täiesti konkurentsivõimeline. Esteedile bukoolika sobib, linnas esteet piinleks ja hukkuks, koledus ja rumalus söövitaksid aju ära. Maal on raske elada, aga lihtne inimeseks jääda. Soovitan.
