REPLIIK | Kas Kalju kolib Kadriorgu ja president Nõmmele?

Kohe pärast seda, kui Reformierakond laskis paljude Eesti linnade avaliku ruumi täis panna oma «Eestimaa uhkuse» värviplakatitega, hakkas avalikkuse ette lahvatama teateid järjekordse skandaali kohta Reformierakonna paljudes juba ammuilma kopitama läinud haruorganites.

Kõrgharidus on minu silmis ammu devalveerunud. Julgen öelda, et suuresti ka ühiskonnas. Noored ihaldavad üht paberit, mis väidetavalt lubab avada kõik uksed, teha targaks, tagada materiaalne kindlustatus ja õnn. Kelle jaoks, kas ja kuidas õpitakse või kuidas õpetatakse, ei tundu olevat oluline. Saaks vaid paberi.

Kas ei iseloomusta meie Eesti praegust elu kõige paremini vaatepilt, mis mulle ühel hommikul mööda Toompuiesteed tööle minnes avanes: tänavatolmu koguv sinimustvalge lipp, mille keegi mööduja oli kõnniteelt üles võtnud ning kõrvaloleva ilusalongi aknaäärele vedelema jätnud – justkui kaotatud kinda omanikku ootama... Ainult et... viimast ei paistnud kusagilt.

Jälle on kevad ja eksamiteaeg. Professor Propper Toledo ülikoolist USAst on uurinud keha asümmeetria seost aju kognitiivsete (tunnetuslike) võimetega. Katsealused jaotati nelja rühma ja neil paluti meelde jätta 72 omavahel seoseta sõna. Parima tulemuse saavutas rühm, mille liikmetel paluti sõnade meeldejätmise ajal suruda rusikasse parem käsi (90 sekundit) ja õpitu meenutamise ajal tuli rusikasse suruda vasak käsi.

Eakas Soome president Paasikivi saatis enda asemel Stalini matustele pakaselisse Moskvasse peaminister Kekkoneni, kes oli küll külmetunud, ent mitukümmend aastat nooremana siiski vastupidavam.

Telesaates «Foorum» väitis majandusminister Juhan Parts teemaväliselt ja saatejuhist üle karjudes, et Tallinn ei suuda endale isegi ühte trammi osta, meie peame seda tegema.

Minu arvates algavad probleemid seoses Evelin Ilvesega enamasti kui mitte alati sellest, et Eestis on presidendi abikaasa staatus määratlemata. Kas presidendi abikaasa on amet? Kas see inimene võiks pärast oma abikaasa presidendiks valimist soovi korral jätkata omaenda erialasel töökohal? See on suur põhimõtteline küsimus. Kas meile sobib, et presidendi arstist abikaasa on 24. veebruari õhtul haiglas valves ja külalisi võtab vastu president üksi? Kas kõrgeid külalisi võiks lennujaamas vastu võtta ka president üksi või peaks protokolli kohaselt tema kõrval seisma ka abikaasa?

Niisiis, kas tasuta ühistransport Tallinnas on olemas või ei? Või toimib ühistransport mingil muul seadustatud korraldusel?

Oleme kuulnud riigikogu liikmetelt, et nendel kulub palju aega ja kuluhüvitisi valijatega kohtumistele. Eriti nendel, kes sõidavad Eesti kaugematesse piirkondadesse. Minu arusaamisel kuulavad riigikogu liikmed valijate muresid ja annavad nõu, aitamaks probleeme lahendada.

Lihtsa definitsiooni järgi tähendab osaluseelarve seda, et kohaliku omavalitsuse eelarvest antakse kindel osa vahendeid kasutamiseks rahva tahte järgi. Ettepanekud on omavalitsusele kohustuseks. Tänaseks on osaluseelarve algatanud üle tuhande omavalitsuse, seda on katsetamas näiteks ka New York ja Chicago.

Mina sõitsin eelmisel nädalal siit Tallinna kandist Saku, Rapla ja Türi kaudu Paidesse. Hiljem sõitsin sama teed tagasi ka. Ilm oli ilus ja hommikul külma kuni 12 miinuskraadi. Päike säras taevas kohe hommikust alates ja pilvi polnud näha kuskil. Oli tõesti kevadine, aga ka talvine ilm, paksud hanged olid maas.

Pole juhus, et kõige suuremat huvi on nn rahvakogus leidnud valimiskorraldus. Marginaalid, kes on põrunud kõikidel valimistel järjest, otsivad ikka ja jälle uusi tehnilisi lahendusi, et võimule ligi pääseda. Ilmselt ikka ei mõisteta, et need tehnilised lahendused ei muuda midagi. Otsustav on valijate toetus.

Üldsuse tähelepanu on juba pikalt köitnud Estonian Airi saatus. Räägitakse ettevõte pankrotist, restruktureerimisest jne. Paraku pole kordagi omaniku ülesandeid täitvalt minister Juhan Partsilt kuulnud, kuidas reisida soovijad peavad selle firma puhul tegutsema.

Lugedes 22. veebruari Postimehe intervjuud Yana Toomiga, hakkas mul kõhe. See proua, kes on sündinud Eesti vabariigis, peab Tallinna oma kodulinnaks, on Eesti kodanik, ei tunne mingit austust ei Eesti riigi ega eesti rahva vastu – see kumab läbi kõigist ta vastustest intervjueerija küsimustele.

Meie riik peab oma järjekordset auväärt juubelit. Inimese puhul tähendaks selline iga juba küpsust, elukogemust ning arukust. Aga riigi puhul? Rikkad lähevad aina rikkamaks, vaesed jäävad seevastu vaesemaks. Eliit priiskab ning teine Eesti pingutab rihma. Talendid põgenevad üle lahe justnagu ulukid põlevast metsast. Algul noored mehed, nüüd ka keskealised ning naisedki. Mis meil lahti on?

Eestist eemal olles jääb kohalikke ajalehti lugedes mulje, justkui meie ühiskonnas ei tegeldagi millegi muu kui varguste, mõrvade ja petu-skeemidega. Ühel hommikul lugesin Õhtulehe veebilehel kokku esimesed viis lugu, mis rääkisid poliitikutest ja ametnike vangi panemisest.

2008. aasta maikuus sisenesid Tallinnas umbes kümme noort mahajäetud elumajja, aadressil Hallivanamehe 4a, Tondi trammipeatuse lähedal.

Minu vanemad on oma elektriarved alati maksnud õigel ajal. Seekord tabas neid aga korralik üllatus: vaevalt mõni päev pärast arve tasumist sopsatas postkasti pealtnäha identne koopia juba makstud arvest. Kui isa läks asja uurima, selgus tõde: Eesti Energia avastas, et nad olid arvestanud ühe sendi vähem, ning teele saadeti uus ja korrigeeritud arve. Varasema 22 euro ja 20 sendi asemel ilutses nüüd arvel 22,21.

4. veebruari Õhtulehe uudiste rubriigis ilmus lugu «Riigikogu püüab alandada taastuvenergia tasusid», milles riigikogu majanduskomisjoni liige Arto Aas ütles: «Taastuvenergia dotatsioone tuleb aga vähendada nii, et ei kannataks ettevõtjate õigustatud ootus.» Küsin, miks räägitakse taastuvenergia tasude vähendamisest, mitte aga kaotamisest, ja mis imeasi see õigustatud ootus siis on?

Levib arusaam, et kui laps käib mõne eliitkooli eelkoolitundides, võib see tagada lapsele ka koha esimeses klassis. Kelle laps ei mahu rühma, leiab eelkooli mujalt, aga millise kvaliteediga?

Tipp-poliitikute, s.h ministrite sõnavusserdamise kaasmõte on olnud: meie ainus viga on see, et me pole oma poliitilisi samme ega rahaasju piisavalt põhjalikult avalikkusele selgitanud ja muud me justkui polegi valesti teinud. Tähendab – nad pidanuks rahvale senisest märksa osavamalt valetama, et nende tegusid ei saaks ega taibataks hukka mõista.

Minu tänavuse juubelipeo kuupäev oli 20. jaanuar. Kombe kohaselt tulevad külla sugulased ja sõbrad. Ehmatus oli suur, kui Jüri helistas, et nemad ei saa tulla.

Ööbussiliinide avamine hääletati Tallinna linnavolikogus sügisel suurema aruteluta Keskerakonna poolt maha. Ometi pole vajadus ööbusside järele kuhugi kadunud.

Hiljuti sõitis meile Argentinasse külla Harvardi ülikoolis õppiv tudeng Danielle, kellel oli soov harjutada siin oma suurimat hobi – polot. Danielle’i seltsis olen veetnud viimased paar nädalat ja meist on saanud head sõbrad.

Mõni aeg tagasi ütles liiklus-spetsialist Villu Vane raadiosaates, et suurel määral on õnnetuste põhjustajaks möödasõidud.

Reformierakonna «ema» Valve Kirsipuu langes «Pealtnägijas» koguni nii kaugele, et südantlõhestaval toonil hoiatas: mis saaks siis, kui meie tõesti võimult lahkuksime? Siis langevat kallis Eestimaake vaata et paukselt Putini võrkudesse – SRÜsse…

Kuigi iga riigi huvides peaks olema saada oma kodanikuks inimesi, kes võiksid riigile oma oskuste ja teadmistega kasu tuua, on veel mõni aasta tagasi paljuräägitud ja -rahastatud integratsiooniprotsess praeguseks soiku jäänud. Kui varasematel aastatel taotles Eesti kodakondsust mitu tuhat inimest, siis sel aastal on seda kogu Eestis teinud vaid 999 inimest.

Tegelikult on inimesed saanud parlamendile ju ettepanekuid kogu aeg esitada ning seda ka elektrooniliselt (näiteks endise TOMi ja nüüdse osale. ee kaudu, mida haldab riigikantselei). Neist on aastate jooksul ka eelnõusid sündinud. Mida on siin siis uut?

Arvamustoimetaja Margo Pajuste peab elektriaktsiisi 4,5kordse langetamise nimel peetavaid riigikogu ööistungeid tsirkuseks (24.11, Õhtuleht). Seda vaatamata tõsiasjale, et uuest aastast tõusevad elektrihinnad ühe hetkega eeldatavasti viiendiku jagu. Just elektri hinnatõusu pidurdamisele ongi ööistungid protestivahendina suunatud. «Lisaks sellele, et oma tahtmist niikuinii ei saavutata, on raisatud hulk aega ja maksumaksja raha,» kirjutab Pajuste.