"Ma ei kuula üldse tihti muusikat, mul on kodus enamasti vaikus. Mulle meeldib muusikat kuulata siis, kui pean tegelema mingite teisejärguliste asjadega, näiteks koristamisega. Kui ma tegelen mingi loomingulise asjaga nagu kirjutamine või lugemine, siis peab mul raudselt vaikus olema," räägib laulja Siiri Sisask, kellel ilmub tuleval nädalal album "Hommikupuu".
Kuigi palju on räägitud sellest, et Siiri uus plaat on rokkalbum, naine ise nii ei ütle. "Me pole mingit kindlat stiili taga ajanud, tekkinud on mingisugune etnoroki ja popi miks. Võib-olla on seal isegi natuke heavy-metalit," ütleb ta.
Siiri tähendab, et ta on alati olnud vaikne rokkija, kuid sellegipoolest kuulab ta suurima heameelega kodus hoopiski klassikalist muusikat: "Mul on enamjaolt klassikalise muusika plaadid. Ja loomulikult kõik Metsatölli plaadid."
Kui küsida, milline on tema koduse plaadiriiuli lemmik, ütleb Siiri, et tal polegi helikandjaid, mida ta kohutavalt fännaks. "Mulle väga meeldib Bach, ükskõik, mis ma temalt võtan, see mulle istub. Ma tegelen nii palju ise muusikaga, et mul polegi vajadust selle järgi," toob ta põhjuseks, miks tal iidoleid napib. "Mulle meeldib konservatiivsus, mis klassikalises muusikas on. See raam, milles liigutakse. Plaat, mida ma aga väga hea meelega kuulan, on vaikus."
Iseennast teistega võrdlema ei kipu
Muusikud räägivad tihti, kuidas üks või teine artist on neile eeskujuks olnud. Siiri ütleb, et temalgi on neid olnud, kuid kedagi päris eeskujuks võtta pole ta kunagi tahtnud. "Ma olen õudselt iseteadlik ja vahel võimatult isepäine ega taha endale kedagi eeskujuks võtta. See ei tulene sellest, et mul oleks tohutu ego, vaid ma ei taha hakata end võrdlema selleks, et ära kaotada oma nägu," ütleb ta. "Niikui sa hakkad end kellegagi võrdlema, pole sa enam oma rea peal."
Milline on aga Siiri nägu? "Olen väga õrn ja tundlik inimene," muigab laulja. "Paljud on öelnud, et ma olevat karm ja tõsise näoga, aga ma olengi selline. Sisemiselt aga olen ma hästi tundlik ja õrn. Ja püüan olla selline, et ei võta üldse seisukohti, ka enda suhtes mitte."
Tundlik ja õrn laulja tegi aga mullu kevadel otsuse, et tõmbab laulmisele vaikselt joone alla. "Mõtlesin, et laulupidu jääks minu enda jaoks ilusaks punktiks sellele, mida olen teinud. Tahtsin rohkem pühendada heategevustööle ja ühiskondlikele asjadele," tunnistab Siiri, kes juhatab Raplas heategevuslikku taaskasutuskeskust SVF (Saagu Valgus Fond).
Ometi läks teisiti ning naine lõi käed plaadikompaniiga Universal Music. "Tase, mida Universal pakub, on tõesti väga hea. Olin nende pakkumise üle üllatunud, mitte sellepärast, et nad minuga ühendust võtsid, vaid just sellepärast, et pakkumine tuli siis, kui olin tõsiselt plaaninud laulmisega hüvasti jätta – ma ei näinud enam endal suurt arengupinda Eestis. Ilmselt oli mul vaja vanaga lõpparve teha, et siis uuel tasemel alustada."
Nimilugu ulatub laulja lapsepõlve
Uue plaadi muusika on kirjutanud Siiri ise, sõnade autoriteks on lisaks talle endale Juhan Liiv, Helvi Jürisson ja Ilmar Vananurm. Plaadi nimiloo "Hommikupuu" sünnilugu ulatub aga Siiri lapsepõlve. "Mäletan lapsepõlvest, kui elasime Türisalu panga peal ja panga all, kus kalju ära lõppes, oli umbes sada meetrit sellist kuumaastikku, kus puud kukkusid ja lagunesid omatahtsi, keegi ei lõiganud ega nihutanud neid kuhugi," kirjeldab ta. "Seal polegi keegi kunagi midagi teinud ja arvatavasti ei tee ka. See ala ei kuulu kellelegi ja ega traktoriga ei lähe ju kuhugi kuumaastikule midagi ära tassima. Ma olin selline vaba laps, käisin ja hulkusin seal suviti paljajalu ringi ja keegi ei teadnudki kus ma olen, olin omaette."
Just seal, ürgses looduses tajus Siiri enda sõnul, et puul on oma puu tarkus ning merel oma tarkus. Nii saigi lugu "Hommikupuu" poees vormi valatud: "Ühel ilusal õhtul, udu oli langenud maha, istusin hommikupuu all, istusin õige tasa. Hommikupuu tarkus sadas äkitselt minule pähe. Kes on küll see, kes oskab öelda, on seda palju või on seda vähe."
On räägitud, et uuel albumil on hoopis teistsugune Siiri kui varem ja seda kinnitab – ehkki mööndustega – ka laulja ise. "See plaat on mõneski mõttes kindlasti uudne," lausub ta. "Aga selline arvamus lõhnaks hoopis selle järele, justkui oodatakski nüüd teistsugust mind – aga mina olen ju ikka mina. Arvan, et iga kunstnik võib aja jooksul küll muutuda, ja ootuspärane olekski, ja sedavõrd muutub ka tema looming, ent oma põhimõtetega tuleb ikka kooskõlas olla ja iseendaks jääda. Eriti kunstis. Mis kunst see muidu oleks? Mingite uute trendide järgi ei ole ma kunagi jooksnud."
"Hommikupuu" esitluskontsert on 23. veebruaril Tallinnas kontsertklubis Rock Café. Esimene singel "Toolid on tühjad" ilmus jaanuari keskel. Nüüd on raadiojaamadesse jõudnud ka kaksiksingel "Siin ja praegu" ning "Ma ei ütle midagi muud".
