Elan täiesti tavalist ja igavat elu oma täiesti tavalise ja igava vanamehega. Me ei tülitse, me peaaegu ei suhtlegi omavahel. Käime mööda aastakümneid sissetallatud rada, meie vahel pole iial suurt armastust olnud, kuid me pole teineteist elu jooksul kordagi petnud.
Koos elame harjumusest ja teadmises, et üksinda elades tuleks raskusi robinal juurde. Sõbrannadega vahel harva kokku saades pole mul neile enda elust kohe mitte midagi huvitavat rääkida. Mõne asja olen lausa välja mõelnud, sest kuidagi narr on niisama vakka ka olla. Ma imetlen siiralt nende ettevõtlikkust. Ülekuuekümnesed daamid, aga nemad käivad paar korda aastas reisil, Türi lillelaadal. Linnainimesena mina teatrisse ei jõua, nemad aga küll.
Stella: Iseenesest ei ole mitte midagi uut siin päikese all, juba Balzac kirjutas, et abielu peab lakkamatult võitlema koletisega, keda nimetatakse harjumuseks. Kui te 30-35 aastat tagasi sõlmisite mõistuseabielu - armastust tundmata -, küllap pidite siis kokku võtma kogu oma mõistuse, et sooritada meeletuim tegu, milleks inimene eal on suuteline.
Aga pole halba ilma heata. Harjumusel võib olla uskumatult suur jõud, küllap peab teie abielu vastu kõigile neile värinatele, mis nii mõnedki kooselud vundamendini maha lammutavad. Nii et selles mõttes on teil kõik hästi. Oma elu annab kindlasti värvikamaks rääkida, kuid kes keelab teil sõbrannadega ühinemast, et üheskoos midagi ette võtta. Olgu selleks siis teatriskäik või väike reis.
