Ekspert: naistel kulub sünnitusest toibumiseks aasta

nii ta on

Vene ajal tuli pärast 56-päevast dekreeti tööle minna ja sai mindud ka. Kes leidis vanaema titte hoidma kes viis beebi sõime. Rinnaga toitmiseks olid tööl vaheajad ette nähtud ja sai eluga hakkama. Mäletan neid kui elu kaunemaid aastaid. Just see kogemus, et saame ka beebiga hakkama ja selle kõrvalt oma eluga edasi minna, see andis kolossaalse jõu ja motivatsiooni. Mis sest, et magada sai vähe, aga me olime pere, me olime koos! Ja lastest, muuseas, on igati tublid inimesed saanud. Nüüd tunnen rõõmu viiest lapselapsest.

Minu tädi,kes neljakümneselt oma kolmanda lapse sünnitas ja ka 3kuu pärast tööle pidi minema ,ütles ,et tema sai oma pesamunast alles pinsile minnes välja puhatud. Ta õnneseen sai ka viiekümneselt pensile.

Mis mõttes sünnituse kogemusest üle saama? Ma arvasin, et sünnitus on ikka väga ilus ja rõõmus sündmus, mitte tapalava..

PAUK VIST MEES. Usun, et konkreetselt ei peeta silmas just sünnitusvalu ja -kogemust, vaid uue maailmakodaniku sünniga kaasnevaid muutusi, millega tuleb kohaneda.

on möeldud taastumiseks juba puht füüsiliselt, kel rebendid, see teab. Kuus nädalat on ka juba vanast ajast nurgavoodi-aeg, mil naine saab perekonnalt kodutöödes ja üldse igasugust abi. Ja ise rohkem lapsega tegelda. Kuus nädalat pärast sünnitust ei soovitata ka seksida puht tervise aspektist, naine peab paranema jne.

Nii võib see olla mõnede nõrganärviliste puhul. Minul ja mu palatikaaslastel oli kõik nädalaga ununenud; ja nii kõigi nelja lapse sündimise järel. See oli vene ajal. ainuke ebameeldiv asi oli, et esimesed paar kuud vaevas magamatus, tihti imik öösel üleval, päeval magas. Aga proovi sa ise päeval magada, kui suuremad lapsed vajavad hoolt.

mulle anti haiglast rohud kaasa, et neerud paraneksid, ning arst käskis paar nädalat kodus lamada, aeg-ajalt külge pöörates. kodused küll sellest ei hoolinud, aga ega ma väga ei nõudnud ka. kõik arvavad, et kui neil oli kohe kõik vinks-vonks, siis teisitel ka. õudselt kõhnaks jäin, südasuvise kuumusega pidin mantliga ja kinnastega õues käima, sest muidu oli lihtsalt külm. kusjuures enne rasedust oli täiesti terve, paremat tervist ei oleks saanud ollagi. pärast sünnitust inimvare
natuke ikka taastub ka. aga 10-15 aastat vanem jäin ikka välja nägema. üleöö siis tekkinud sügavad kortsud päriselt ei kadunudki.

Oi kui tubli, Marta! Ja mis kõvad närvid sul, halvustad siin nii vapralt neid, kellel asjad nii nagu sinul ei läinud. Mälu on sul küll kehva, kui nädalaga kõik ununeb. Kas mõistus ka ununes või pole sellist olnudki? On sul kunagi väikegi mõtteke peas välgatanud, et inimesed on erinevad?

Mis ununenud? Mitte sellest jutt, kullake. Sinu keha ja hormoonid mäletavad veel kaua.

et möeldud on siiski esmasünnitajaid.. mul on üks laps, kuid olen köva pöiepöletikuga varem hädas olnud ja pärast sünnitust on köik kuidagi teistmoodi, keha annab ikka kuidagi märku sellest sündmusest, sünnitus ise kestis aktiivselt alates korrapärastest tuhudest iga 5 min. tagant 2,5 h ja lootevee äkilisest esimesest äratulekust 2 h.. Minu meelest olid valud (emaka kokkutömbed vms) jubedad, kuid asi ei ole üldse nendes valudes, need lähevad meelest, kuid mingi iseäralik tunne jääb kehasse. Praegu mul 15 kuud möödas. Asi on siiski kohanemises.

Selle jutu, et naine toibub 6 nädalaga, mõtles tõenäoliselt välja mõni mees, kes ise pole kordagi pidanud toibuma tundest, kuidas sind 12 tundi järjest neljaks käristatakse.

Tegelikult ...vaatad oma sündinud last ja kõik on ununenud....Ja järgmise lapse sündimist oodates mõtled,et kuidas mul küll see kõik meeles polnud...ja järgmisega tead juba arvestada,et ahah,niipalju tunde (vähemalt ) veel(kuigi ükskikord ei pruugi teisega sarnane olla).(Oma laste sündi ootasin 15,13,13 ja 9 tundi,olles vastavalt 24,26,35,38).
Ärge õgige raseduse ajal mitme eest ja tehke füüsilist tööd/sporti.
Kui miski võtab toibumiseks aega ja seda saab toibumiseks nimetada,siis on see lapse sündimisega tekkinud pöörane õnnetunne,mis alul magadagi ei lase...

No juba füüsilisest küljest ei saa 6 nädala kõik ok olla. Esiteks on enamusnaistel rebendid ja õmblused mis paranevad. teiseks 2-6 nädalane vereeritus tupest. organite paika minemine jne jne. Mõnel naisel on lausa nii suured rebendid et hoia ja keela.

raseduse ja sünnituse koha pealt ei saa küll teisi halvustavalt lahmida, et ärge õgige ja tehke sporti/füüsilist tööd.
see, kuidas läheb, ei sõltu alati naise eelnevast tervisest, sportlikkusest.
suur osa on lihtsalt juhusel.
kõike ei oska kogenud arstidki ette näha.
nt rasedustoksikoos võib tekkida salalikult, suvalsel momendil, nii et arstki ei märka. võib tappa nii ema kui lapse. esmassünnitaja võib arvata, et vahet pole, kas on rohkem või vähem paha. ja millest algab ebanormaalne paha.
kui raseduse ajal ebanormaalselt suur janu tekib, tuleb olla tähelepanelik. tursed võivad olla ka väliselt mittemärgatavad.
alles hiljuti suri sünnitusel üks norra naissportlane, mis siis, et selles riigis on arstiabi kõrgel tasemel.
kellel on mitu last sünnitatud ja hästi läinud, peaks siiski lahmiva süüdistamisega ettevaatlik olema. las arstid räägivad, mitte see, kellel lihtsalt vedas.
täiesti terved naised surevad raseduse ja sünnituse komplikatsioonidest. seda kuitahes hea arstiabi nullini taandada ei saagi.

Ema rääkis vanarahvaa tarkust, et sünnitanud naisel on 8 nädalat "haud lahti", st võimalikud fataalsed tüsistused.
Selge see, et "haud lahti" ei lõpe "täieliku taastumisega otsekohe.
Lihtsalt kodakondseil ja ümbritsevail on kõige mugavam mõelda, et sünnitas ära - ja on samasugune kui varem.
Sama suhtumist on näha ka vananemise puhul - kus vananemist kujutatakse ette nagu Veerpalu Hansapanga pensionifondi -reklaamis - et nägu jahuseks ja kanavarbad grimmiga silmade äärde, aga muidu ikka sama superman.

Siin peetakse silmis füsioloogiat mitte psüholoogiat. Ei tasu igal pool sporti, tööd ja toittu nina all hõõruma.

See kuidas keegi sünnitusest toibub ja uue elukorraldusega kohaneb, on ikka suht individuaalne. Üsna usutav tundub, et füüsiline pool taastub 6-8 nädalaga, olenevalt sünnituse raskusest, mõnel ka kiiremini, aga kohanemine uue elustiiliga ja vanemaks olemisega (kui on esimene laps) võib võtta küll kuni aasta. See ei tähnda, et seda vanemaks olekut esimese aasta jooksul ei naudiks, aga palju on uut ja harjumist nõudvat.
Kui ma õigesti mäletan, siis USAs saab riigi kulul kodus olla 3 nädalat peale lapse sündi. Õnneks Eestis on selles osas asjad küll normaalselt seatud.

Selleks et naise organism oleks tagasi samas seisus kui enne rasestumist vóib küll minna aasta peale sünnitust. See et móni on kolme nädalaga tagasi peenike, on ainult väline. See mis sees pool toimub seda ju ei näe. Hormoonid, psühholoogiline, väsimus jne. Suurim osa naistest kes on lapse saanud teavad seda tunnet et ei tunne ennast päris iseendana.

Ma ei tea kas aasta läheb, aga paljudel ei taastu vaagna lihasedki kuue kuuga veel. Mina nende hulgas. Tempokas või pika maa käimine on kohati väga kurnav. kusjuures olin kuni viimaste nädalateni enne sünnitust väga aktiivne ja terve kui purikas. Nüüd olen igasuguseid haigusi külge korjanud nii mis hirmus. Praegugi olen gripis. Sest keha ei ole veel taastunud. Umbes neli kuud peale sünnitust hakkavad naistel hormoonid alles vana tasakaalu taastama. 2 kuud läheb, et emakas oma algsesse suurusesse tagasi tõmbuks jne...

emaks saanuna oled alatiseks teistsugune. nii kehalt kui hingelt.
kui järgmised lapsed sünnivad, siis eriti ei muutu, emaseisus on juba saavutatud.
just psüühiliselt on järgmistega lihtsam. üllatusmomente on vähemesimesega alguses see 24/7 kohustus on väga ebatavaline, harjumatu ning kurnav. teistega oled juba orjaseisusesse ära laskunud ja ok on. minu ema ütles ka, et kui lapsed juba on, siis on elu läbi. ma imestasin siis väga, nii hea ema oli, mõtlesin et ta väga naudib ema olemist, aga näedsa

to 9:46 - sul on luulud või. kus siin oli süüdistamine või halvustav lahmimine? inimene jagas kogemust ja andis ju sugugi mitte kahjulikke soovitusi. ära vingu põhjuseta.

neljalapseema jagas oma 'õgimise' kogemust. tore ju, kui inimesel süüa on. mul on ka ükskõik, las ta 'õgib' pealegi.

mina olin füüsiliselt ok juba pärast 3 nädalat...sünnitusele löön praegu käega,et tyhi asi...a kui korralikult meenutan,et mis ikka toimus,siis sel hetkel oli see maailma kõige jubedam asi,mis sest et esimene laps ja ainult 4 tunniga sain hakkama.

"Ärge õgige raseduse ajal mitme eest ja tehke füüsilist tööd/sporti" ON halvustamine, st., kui naine ei taastu nagu lp. neljalapseema, kohe naised ise on sppdi, sest nendel piisavalt kiiresti ei parane rebendid, ei tõmba kokku nahk ei emakas, ei taastu päevad ja sünnitusjärgne depressioon ülnse on väljamõeldis.

See õnnetunne, et meil on laps, lööb jalust maha ja mõtlemise segi! Muu on kökimöki. Vaevad ja valud lihtsalt on selle õnne hind ja ei maksa sellele tähelepanu pöörata.

EEstis võimaldatakse sünnituseks ülesaamiseks ja lapsega kodus olemise ajaks 1.5 aastat. Lõpuks võiks eestlane tunnistada, et siin on parem elada kui mujal.

Ma jään ka selle juurde, et suur õnnetunne peale sünnitust ja veel suurem lapsega koju jõudes. Väikelastega kodusoleku aastad olid ilusad (mitte et nüüd miskit viga oleks).