"Usun, et saan "Ühikarottide" sarjas osalemisega oma ühikaelunormi täis," arvab saatest "Eesti otsib superstaari" tuule tiibadesse saanud lauljatar Rosanna Lints. Päriselus talle ühikaelu enda sõnul ei sobiks.
Staarisaates finaali jõudnud modellimõõtu Rosanna ütleb, et eelmisel aastal pealinna kolides käis ta peast korduvalt läbi mõte ühiselamuelu proovida. "Et Tallinnas pole ühikad kesklinnas – vähemalt mitte need, kuhu mina oleks saanud taotluse saanud saata –, hakkasin ikkagi korterit otsima."
17aastane Rosanna on vanadelt klassikaaslastelt kuulnud ja "Ühikarottidest" näinud, et alaealistel on ühikates kontroll peal. "Õhtul pärast kella 11 lukustatakse uksed ning keegi sisse ega välja ei saa. Samuti ei tohi toas enam piiksugi teha. Mina niimoodi elada ei saaks, sest esiteks ei jõua ma tihti esinemistelt nii vara kojugi. Teiseks olen ma tänulik oma korteri helikindlatele seintele, sest parim aeg laulude kirjutamiseks on öö," kinnitab Rosanna, et paljukiidetud ühikaelule oli sedapuhku kriips peale tõmmatud.
"Minule küll ühikas elada ei sobiks, aga see-eest olen külastanud mõningaid ühikaid Tartus, mis olid väga viisakad, kesklinnas ja privaatsed või siis vastupidiselt laheda seltskonnaga," on Rosanna ühikatega siiski kokku puutunud.
Mängib sarjas ebakindlat noort
Näitlejapisik on Rosannal sees juba pisikesest tüdrukust peale. Umbes kümneaastasena osales ta oma sõnul Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide Kooli kahes projektis. "Esimeses neist tegime etendust, kus ma sain nooremas eas tänu oma kõrgele häälele Lumivalgukese osa, peale selle mängisin ma ka oma eriskummalise hääletämbri tõttu võõrasema peeglit. Teises projektis tegime filmi "Karukihv". See jäi ka minu ainukeseks filmitegemise kogemuseks enne "Ühikarotte"."
Noortesarjas kehastub Rosanna aga ääretult ebakindlaks tüdrukuks Lottaks, keda teised kergelt mõjutada saavad. "Näiteks minu esimene võte oli Adeele Tähemaaga (toakaaslase Salmega), kes on manipuleerija rollis, ja juba selles esimeses võttes lasi Lotta Salmel endale pähe istuda. Mulle tundub, et Lotta pole enne ühikasse minemist õieti ema põlle alt välja näinudki ning seetõttu imestab ta peaaegu kõige üle. Muidugi saavad eakaaslased selle tõttu kõvasti naerda," kirjeldab Rosanna oma tegelaskuju.
Seriaali tegemisel on tal oma sõnul kõige keerulisem pähe õppida pikki monolooge. "Teatris on palju lugemisproove ja tekst kulub üldiselt iseenesest pähe, aga teles ei ole selleks proove ette nähtud, vaid sa pead ise selle eest hoolitsema, et sul kõik korralikult peas oleks. Kui mitte, siis on asjalood natuke kurvad – õnneks pole mina veel sellise situatsiooniga kokku puutunud, sest mul on päris lihtsad tekstid. Üldiselt pean stsenaariumi vaid paar korda läbi lugema ning siis võin juba võtteplatsile minna," kiidab ta oma kiiret õppimisvõimet.
Tuttav ka võtete pahupoolega
"Teine asi, mis võib mõnikord keeruliseks kujuneda, on naljategemine nii, et ise naerma ei hakkaks. Minu tegelaskujul tekib alatasa situatsioone, mille peale teised naerma hakkavad ja mis on ka minu meelest naljakas, aga Lottal tuleb selle peale hoopis solvuda ning samal ajal selle tõestuseks oma nägu kaamerale näidata. Kuna ma ise pole väga solvuja tüüpi ja iseloomult olen pigem enesekindel, siis on juba solvunu mängimine minu jaoks üpris koomiline," naerab ta.
Rosanna ütleb, et vahetult enne Tallinna tulekut õppis ta näitlemist ühe aasta Endla teatri noortestuudios, kuid etenduses ta kahjuks elukoha vahetamise tõttu osaleda ei saanud. "Selle asemel tekkis mul suvel hoopis võimalus osaleda Viktor Siilatsi muusikalis "Valge laev", kus sain esimest korda elus jagada lava selliste professionaalsete näitlejatega nagu Sepo Seeman, Kaire Vilgats, Mait Trink ja Tarvo Krall," räägib ta põnevast kogemusest. Peale selle käis ta pool aastat tagasi Nukuteatri noortestuudios, kuigi ajanappuse tõttu pidi sellest loobuma.
"Kokkuvõtteks võin öelda küll, et olen näitlemisega – mitte küll pikaajaliselt, aga siiski – kokku puutunud," kinnitab ta, et püüab ka eelolevas noortesarjas oma osa maksimaalselt täita.
Rosanna leiab, et näitlemistöö juures on väga tähtsal kohal närv, sihikindlus ja kannatlikkus, sest ühte võtet tuleb üldiselt teha vähemalt kuus korda järjest, et saada kätte eri nurkade all tehtud kaadrid. "Üldiselt – mida rohkem on inimesi, seda raskem on võttepäev. Siis läheb alati kõige kauem aega ja õhkkond on oluliselt närvilisem. On palju ootamist ja sassiminemised on tõenäolisemad. Rasked on ka võtted karmides tingimustes: näiteks oli meil talvel külmaga võtteid õues ja meie riided polnud just kõige soojemad. Sellistes tingimustes väheneb üldine kontsentratsioon ja see teeb näitlemise raskemaks. Samuti on minul kui lauljal kartus haigeks jääda," on Rosanna meelest igal tööl oma raskused.
