Huvitav, kas ametiühingud said julgust möödunudnädalastest üllatavalt osalejarohketest ACTA-demonstratsioonidest? Igatahes kutsutakse laupäevaks Tallinna meelt avaldama «kõiki, kes soovivad väärikat tööd, paremat elu ning oma rahvast austavat valitsust».
Vara veel hõisata muidugi, et jää hakkas liikuma, härrased vannutatud mehed, ja et pärast ACTA-meeleavaldusi pole enam miski endine. Et eestlane ei ole enam lammas, kes kõrvad lidusse tõmbab ja ennast pügada laseb igasugu «euro hinda ei tõsta»-kampaaniatega, töölepinguseadustega, ACTAga ja muu sellisega.
Seninähtule toetudes ma miskipärast ei usu, et ametiühingutel õnnestub lüüa või kas või korrata ACTA-meeleavaldusel osalejate arvu. Kuigi see mulle meeldiks. Mitte et mulle oleks meele järele elada riigis, nagu näiteks Prantsusmaa, kus sagedased streigid rängalt su argitoimetamisi ja plaane rikuvad. Samas, ükski kohalik ei solvu selle peale, sest ollakse streikijatega solidaarsed.
Paralleelitõmbamine kas või Venemaaga näib täitsa asjakohane. Ei oodanud sealgi «isake tsaar», et ühel hetkel saab rahval tema igapäevasest ülbusest mõõt täis.
