On tänapäeva tõsiasi, et Eesti silmipimestava majandusedu glamuursema poole kõrval on alati eksisteerinud ka selle varjukülg koos vaestega. Eesti edukuse hinnaks on olnud teise Eesti tekkimine ning vaeste arvu suurenemine.
Põhimõtteliseks küsimuseks on praegu, kas tunnistame vaesuse olemasolu riigis või mitte. Ja kui tunnistame, kas lähtume siis eeldusest, et nad on oma vaesuses ise süüdi ega vääri seetõttu riigi abi, või peab riik oma kohuseks tegelda kõigi oma elanikekihtide probleemidega. Mõttekoht on seegi, et kuigi oleme eeskujuks seadnud skandinaavialiku ühiskonnamudeli, kõneleb meie vahepeal tärganud keskklassi vaesumine hoopis Ladina-Ameerikale omase ühiskonnamudeli suunas liikumisest.
Me mäletame, kuidas peaminister Ansip läks endast välja nälja pärast puulehti söövate laste jutu peale. Kuid Ansipit ei paistnud huvitavat mitte laste olukord, vaid asjaolu, et selline uudis näitas Eestit välismaal halvas valguses. Et piiri taga polda Eesti elu kõikide külgede suhtes siiski pimedad, on näha ka Soome TV1 värskest saatest Eesti vaestest. Ansipi viimase aja väljaütlemistest paistab samuti, et vaeste temaatika talle ei meeldi. Nii on vaesus tema sõnul töötuse nägu ning peretoetuste suurendamine oleks maksumaksja raha raiskamine, pealegi joovat vaesed lastetoetused maha. Ühesõnaga – vaesed ei viitsi tööd teha, nad on joodikud ja nende peale pole riigil mõtet raha raisata. Kuid peaministri lähenemisest erinev vaatenurk oleks, et riigil on kohustus jälgida kõigepealt seda, et jagatavad toetused tõepoolest jõuaks nendeni, kellele need on mõeldud. Selleks on olemas sotsiaalosakonnad ja selle töötajad. Ning et lastetoetusi ei saaks maha juua, siis piisaks riskiperedele raha asemel muu maailma eeskujul näiteks toidutšekkide andmisest.
45 000 absoluutses vaesuses elavat last ei kaunista Eesti riiki ei välismaal ega ka oma kodanike silmis. Polariseerumise kinnituseks on lähenev toretsev presidendi vastuvõtt ning samal päeval vabatahtlike korraldatav kodutute aastapäevapidu Oleviste kirikus, mis näivad olema teineteisest valgusaastate kaugusel.
Vaesus pole mitte ainult töötuse nägu, nagu arvab
Ansip, vaid ka Eesti riigi nägu, kes ei suuda kõigile oma elanikele tagada inimväärset äraelamist.
