Tööd kodutute, vaeste ja tõrjututega alustati Oleviste kirikus üle 10 aasta tagasi lihtsal põhjusel – kiriku asub Balti raudteejaama
ligiduses, mis on tänini populaarne teede ristumiskoht koduta inimestele, kes igapäevaeluga enam toime ei tule. Lähedalasuv kirik oli koht abi otsimiseks, aga ka koht, kus aktsepteerimist ja lohutust otsida, oma esmavajadusi õiendada.
Allakäigu ja vaesuse juured
Meie riigi esimesed edukad majandusreformid 90ndatel, tõid kaasa ka kurvad tagajärjed – tänavatele tekkis hulgaliselt koduta jäänud inimesi, kes ei osanud muutuva majanduse tingimustes enam eluga hakkama saada.
Tegemist oli uue nähtusega, sest prügikastidest toitu otsivaid inimesi kohtas okupatsiooni ajal harva. Seda nähtust esialgu ei sallitud ega ka mõistetud. Kodutute tekkimise peapõhjuseks olid toona struktuurimuutused majanduses: riigiettevõtted läksid erakätesse, inimesed koondati, ettevõtete juurde kuulunud korterelamud müüdi. Töö kaotanud inimesed, sageli umbkeelsed, ei jaksanud üüri tasuda. Nii kaotas igati terve põlvkond tööstuspiirkondade inimesi oma leiva ja kodu, kuna majanduses nii vajalikke reformide kõrval polnud sotsiaalvaldkond tekkinud sotsiaalse kriisi tagajärgedega tegelemiseks veel valmis ja nende leevendamisega tegeldi puudulikult.
Veel 2000ndate algul oli olukord kohati väga hull. Nappis kohti varjupaikades-öömajades, ei olnud haruldane vaatepilt, kui kell kümme õhtul paarikümne miinuskraadi ja lumehangede ajal jäi osa kodututest ukse taha.
Võime vaid ette kujutada, mis juhtub inimesega, kes ööbib meie karmil talvel tänaval. Allakäik, eelkõige tervises, on väga kiire. Alkoholi pruukimine muutub elementaarseks kas või juba ainuüksi sellepärast, et sooja ja lohutust leida.
Pesematus, räpasus, ebameeldiv välimus käivad prügikastist toidu ja pudelite otsimisega kaasas ja seda on inimesele, kes elab tänaval, tegelikult väga ülekohtune ette heita.
Oleviste rahval tuli tookord otsustada, kas vaadata pealt või panna käed külge. Leidusid inimesed, kellele läks teiste saatus korda, mina nende hulgas. Nii on jäänud kogudus aastateks elu heidikute, vaeste ja tõrjutute olukorda leevendama. Just leevendama ja nende probleeme aktsepteerima, kuna vabatahtlik algatus täpselt nii palju ainult suudabki.
Nõrgem vajab tugevama abi
Üksi suudabki vähe. Nii on koostöö teiste kristlike abiorganisatsoonidega, Tallinna Sotsiaaltöökeskuse ja EAPNiga (European Anti Poverty Network – vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemise Eesti võrgustik) tekitanud abistajate keti, kellega üheskoos jõuab palju rohkem.
Mida saame loota tulevikult? Võrreldes teiste euroliidu riikidega, eriti Põhjamaa mudeliga, kuhu tahaksime kuuluda, on Eestis sotsiaaltoetuste osakaal SKTst nii väike, see ei võimalda löögi alla sattunud inimesel ilma lähedasteta inimväärselt toime tulla. Kuid elementaarsed võimalused eksisteerida peaksid olema kõigil.
Isegi kui riigil on praegu piiratud võimalused tegelda sotsiaalse ebavõrdsuse tagajärgedega, pole õiglane loota ainult abiorganisatsioonide missioonitundele ja vabatahtlike panusele. See toimib leevendamise eesmärki silmas pidavalt iseeneslikult. Täna on hoolivus ja arusaam ühiskonnas kasvanud, üksteist toetav suhtumine on üldine ja laiem – järjest rohkem märgatakse ja aidatakse hättasattunuid kodanikuühiskonna tasandil.
Selleks, et riigil üldse oleks midagi ümber jagada, on tõepoolest õige panustada haridussüsteemi, ettevõtluse edendamisse, töökohtade loomisse, mis kasvataksid meie rahvuslikku rikkust. Tulevikuküsimus on aga raskesti ennustatavas muutujas – kui suures osas saab sotsiaalsüsteem seda hättasattunutele ümber jagada?
Pigem on kodutus ja inimeste vaesus väljakutse, aga eelkõige hea võimalus hoolivust kodanike suhtes üles näidata riigivõimule tervikuna.
Peamiseks määrajaks on muutumas meie otsustajate suhtumine – kas nõrgemad vajavad tugevamate abi või mitte? Inimühiskonnas pole kõik sündinud võrdselt tugevatena, paraku enam ammu ka võrdsele stardipositsioonile. Nõrgemate aitamine, kitsaskohtadesse panustamine, muudab aga tervet Eesti riiki tugevamaks.
