Kas me oleme vingatsid, kui hakkame iga kord, kui Eesti kavandab Euroopa Liidu raha toel mõnda järjekordset suurobjekti, rääkima, et me elame üle oma võimete?
Kui üksi viietoalisse vanalinnakorterisse jäänud pensionär küttearvetega hakkama ei saa, siis soovitame talle ju varmalt väiksemale pinnale kolimist. Mille poolest siis kumu, mille eksistentsi on saatnud ving kõrgete ülalpidamiskulude pärast, pensionärist parem on?
Ent Kumu pole pelk värviplekiliste kaltsude ladu, rahvusraamatukogu maja, kus saab Cartlandi laenutamas käia ning Eesti Rahva Muuseum (ERM) maailma suurim õllekapakogu raudteelaste kultuurimajas. Need on eesti rahva, rahvuse ja rahvuskultuuri säilimiseks vajalikud asutused. Need pole pelgalt kallid majad. Ometi kipub kogu vaidlus suurte kultuuriobjektide ümber majadele taanduma. Ja kui vaieldakse majade üle, pole vaidlejail teinekord enam vahetki, mis majades sees on – olgu siis kõrts või kirik. Iseasi, kas me ise oleme oma soovides ja kavatsustes siirad ja üksmeelsed. Kui vabadusel pole hinda ja rahvuskultuur on meie kalleim vara, siis ei peaks me ironiseerima võidusammaste üle ega rääkima ERMi, kumu ja kunstiakadeemia isemajandamisest. Ometi on tõsiasi ka see, et suuri hooneid on igava põhjamaa kliimas kallis ülal pidada. Mis sa siis teed, kui novaatorlik arhitektimõte kõneleb vaid kõrguse ja klaasfassaadi keeles? Kuidas leida tasakaal? Kas meil tasub Brüsselile ette heida ERMi rahakraani kinnikeeramist, kui me kodus räägime missioonist ja mujal turismipotentsiaalist? Kas me isekeskiski oleme jõudnud ühisele äratundmisele kõige planeeritu hädavajalikkuses?
Indrek Neivelt kutsus hiljuti üles majade kõrval ka inimest märkama, sest Saaremaa silla ja neljarealise maantee puudumise pärast Eestit maha ei jäeta, siit lahkutakse ennekõike vaesuse pärast, hoolimatuse pärast, tuleviku puudumise pärast. Ehk peaks algatama suure riikliku programmi, et suunata raha nüüd betooni asemel ettevõtetesse, kes tõstavad Eestit rahvusvahelises väärtusahelas ülespoole ja loovad meile nii paremat elu tulevikus?
