2009. aastal kehtima hakanud uue töölepingu seaduse ainuke positiivne moment «tööturgu paindlikumaks muutvate» meetmete seas oli õigus töötuskindlustushüvitisele ka vabatahtliku töölt lahkumise puhul. Omal soovil või poolte kokkuleppel lahkujad pidid hakkama saama hüvitist 40% palgast. Tõsi, selline soliidne ja euroopalik tava pidi meil kehtima hakkama alates 2013. aastast.
Nüüd on Marko Pomerants IRList ja Kalle Jents Reformierakonnast valmis saanud seaduseelnõu, mis sellisele võimalusele pidurit tõmbab. Nende endi jutu järgi raha kokku hoidmiseks, see säästvat kuni 34 miljonit eurot.
Ega see 40 protsenti töötasust enamikule eesti tööinimestest ka pikemat inimväärset äraelamist lubaks. Aga asi on põhimõttes.
Töötuskindlustusmakset keeldus riik jonnakalt langetamast, kuigi töötukassa reservid on saavutanud mahu, mis lubaks üle elada märksa suurema kriisi kui see äsjamöödunu. Seejärel saatis valitsus sotsiaalpartnerid Sirtsu sohu ja tõstis töötukassa raha sisuliselt oma taskusse. Ja nüüd tulevad veel Pomerants ja Jents oma «säästuplaaniga».
Ma olen kaugel tinamütsikeste ja seemnete laadis vandenõuteooriatest, aga kui siit ei paista pikalt ette planeeritud süsteemset tegutsemist, et tuua riigikassasse võimalikult suur jackpot, siis mis see ometi on?
