Ahoi, väike kergejõustikusõber. Täna jutustan ma sulle õpetliku loo Jamaica kettaheitjast Jason Morganist (isiklik rekord 64.11), kellega võrreldes elavad Eesti tippheitjad nagu kuninga kassid.
Ta on tõeline amatöörsportlane, kes töötab viis päeva nädalas kella seitsmest neljani. Treeningule läheb õhtul. Kõik võistlussõidud ja osavõtutasud maksab 29aastane atleet kinni oma taskust. Ta ei kasutada ühtegi lisaainet (ei lubatut ega keelatut), sest ei jõua neid lihtsalt osta. Ta ei tea sõna "sponsor" tähendust. Õigemini: teab, aga pole pidanud siiani kordagi kasutama.
Meeleheitest teeb ta seda nüüd.
Jamaika rekordimees pole olukorraga rahul ja karjub oma veebiväljas abi järele: "Mul pole sponsorit, agenti ega mitte mingit sorti majanduslikku tuge, et tiitlivõistlustele minna, siiski olen kahel MMil ära käinud."
Eelmisel aastal sai ta Daegus 17. koha ning sülitas tuld ja tõrva. Ometi pole too lihtne, ent visa mees lootust kaotanud: "Olukord on raske, kuid ma usun Jumala headusse. Esindan Jamaicat uhkusega. Tean, et teistelgi on raske, kuid tundub, et meie alal on veel kübe keerulisem, kuna seda alahinnatakse."
Morgan usub, et kui majanduslik olukord oleks veidi parem, poleks võimatu ka Londonis poodiumile tulla. Aga abi ootab ta justkui valget laeva - 12 korda on Morgan küsinud tuge Jamaica kergejõustikuliidult. Ei midagi. Ta võttis isegi ühendust riigi endise spordiministriga - ikka ei midagi. Hakka või nutma.
Mis on selle loo moraal? Et kui kuskil on alati parem, kui siin, siis samal ajal on kuskil alati ka (oluliselt) halvem kui siin.
Eestlased, hoidkem üksteist! Embame tänaval ka võhivõõraid kaasmaalasi ja laulgem uhkusega isamaalisi laule!
