Eesti riik on endale võtnud kohustuse edendada sotsiaaldialoogi ja soodustada partnerlust tööelus. Miks küll tahab praegune seadusandja selle asemel valada vett töötülide ja streikide veskile?
Rahutoomise asemel on võimukandjad asunud – kõigepealt töötukassas toimuvaga ja nüüd kollektiivlepingu seaduse muudatusega – looma olukorda, kus töörahu säilitamine muutub järjest raskemaks. Siinkohal tasub meenutada vana ütlemist, et millegi täiesti igapäevasena tunduva tähtsusest saadakse aru alles siis, kui ollakse sellest ilma jäänud. Kahjuks näitavad kõik märgid, et see tõdemus peab paika ka töörahu puhul – seda hakatakse ilmselt väärtustama alles siis, kui teda enam pole.
Liigne luksus
Mis siis õieti juhtub, kui töötajad end – kas või töörahu rikkumise hinnaga – ei kaitse ja riigikogu õiguskomisjoni algatatud seadusemuudatus asjaosaliste ettepanekuid eirates läbi surutakse? See annab tööandjale laialdased võimalused vabaneda ametiühinguga kokku lepitud töötingimuste täitmisest, olgu siis kollektiivlepingu tähtaja saabumisel või tähtajatuks muutunud kollektiivlepingu ülesütlemisel.
Ei pea olema Delfi oraakel, et kirjeldada tüüpilisi arenguid, mis sellele järgnevad: töötajaid hakatakse survestama loobumaks "liigsest luksusest", st kõigist töötingimustest, mis on töötajatele vähegi soodsamad võrreldes töölepingu seaduses sätestatud miinimumidega. Löögi alla satuvad mitte ainult palgamäärad (tariifid), vaid ka kokku lepitud motivatsioonipaketid (lisatasude suurused, töö- ja puhkeaja korraldus, puhkused jpm). Seda näitab meie senine kogemus – ametiühingud puutuvad töökohtadel päevast päeva kokku tööandjate sooviga "muuta töösuhted paindlikumaks" (loe: töötingimused ettevõttele soodsamaks). Vaatamata tõsiasjale, et tööelu vähest turvalisust heidab Eestile ette nt arenenud majandusega riike ühendav OECD, kelle sedalaadi soovitusi meie riik paraku kuulda ei võta.
Seadusemuudatuse vastuvõtmine praegusel kujul avaldab negatiivset mõju kogu Eesti majandusele, muutes nullilähedaseks võimaluse parandada oma positsiooni globaalses väärtusahelas. Olen korduvalt rõhutanud, et madalate palkade poliitikale keskenduvad ettevõtted kaotavad paratamatult rahvusvahelise konkurentsivõime ja põlistavad end ise pakkuma vaid odavaid ja lihtsaid kaupu ning teenuseid. Ei ole ju madala palga eest võimalik luua suurt lisandväärtust – sellest annab tunnistust kas või tõsiasi, et üha rohkem Eesti kvalifitseeritud töötajaid hääletab jalgadega, otsides ja leides väärika palgaga sobiva töö välismaal. Ja seda oludes, kus majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ennustab oma tööjõuvajaduse prognoosis, et aastal 2018 on Eestis vajaka 130 000 kätepaari.
Samas näevad välismaale tööle läinud inimesed, et heaolu ei kanna üheski riigis kandikul ette inglitiibadega olendid, vaid töötajad on saavutanud inimväärsed töötingimused (sh palga), seistes aastakümneid ühiselt enda huvide eest ning vajadusel nende kaitseks ka streikides. Näiteks Iirimaa jõudis rahvusliku kokkuleppeni, mida meilegi kümmekond aastat tagasi sageli eeskujuks toodi, just alles pärast seda, kui riigi majandus oli kandnud olulist kahju sagedaste ja ulatuslike tööseisakute tõttu.
Eestis on tekkimas olukord, kus töötajatel ei jäägi üle muud kui valida sama tee. Oma huvide kaitsmine saab võimalikuks, kui ületatakse meie inimeste hulgas üsna levinud tehtagu-mentaliteet: vabanetakse naiivsest (kuid täiesti ebarealistlikust) soovist, et meie probleemid lahendaks meie eest keegi teine.
Tundmatu jurist
Lükkan seejuures kategooriliselt ümber väited, nagu protestiksid ametiühingud selle vastu, et kollektiivlepingu seadus viiakse kooskõlla põhiseadusega. Ametiühingud ei vastusta nn igaveste kollektiivlepingute probleemi lahendamist, küll aga pooldame me lahendusi, mis on suunatud läbirääkimistele ja kokkulepetele, mitte ei suurenda pingeid ja konflikte tööelus. Meie ettepanekud ongi ju suunatud eelkõige sellele, et seadus täpsemalt reguleeriks olukordi, mis tekivad pärast kollektiivlepingu tähtaja lõppemist või ülesütlemist.
Riigikogu saalis on väidetud, et seadusemuudatus ahvatleb tööandjaid sõlmima rohkem kollektiivlepinguid, kuna väidetavalt kaob siis nende hirm, et kord sõlmitud lepingust polegi enam võimalik vabaneda. Aga tegelikult sünnivad kollektiivlepingud ikkagi mitte tööandja heast tahtest, vaid just kainest arvestusest – seal, kus mõistetakse, et ettevõtte äriedu sõltubki sellest, kas töörahu on tagatud või mitte.
Lõpetuseks olgu märgitud, et õiguskantsler, kes 2010. a juunis sotsiaalministrile saadetud märgukirjas tõstatas küsimuse põhiseaduse võimalikust riivest kollektiivlepingu seaduses, ise seadusandjale sellekohast ettepanekut teinud ei ole. See ei takistanud "tundmatuks jääda soovinud juristil" koostamast eelnõu, mille riigikogu õiguskomisjon viivituseta menetlusse andis. Aga selleks, et täita õiguskantsleri
2006. a algul tehtud ettekirjutus tühistada põhiseadusega vastuolus olev riigiteenistujate totaalne streigikeeld, ei ole riigikogu kuus aastat piltlikult öeldes lillegi liigutanud.
