ACTA väidab ennast olevat tööriist, mis kaitseb autoreid nende teoste lubamatu kopeerimise ja paljundamise ning sellelt tegevuselt saadava tulu ehk piraatluse eest.
Kõigepealt peab selgeks tegema mõningad faktid. Iga IPga (Intellectual Property) kaetud teos kannab endaga kaasas tegelikult kahte põhiõigust. Esiteks autoriõigust (copyright), mis on autori eksklusiivne õigus oma teoste üle. Autoriõigus ei ole edasiantav ega müüdav (tõsi, see on pärandatav) ja on kehtiv vähemalt 50 aastat pärast autori surma. Autoriõigus tekib automaatselt, selleks ei pea oma teost kusagil registreerima.
Eksklusiivsete (ehk siis võõrandamatute) autoriõiguste hulka kuulub muu hulgas autori õigus teha oma teosest koopiaid ja neid müüa. Kokkuvõttes on autoril õigus oma teost müüa või anda sellise müügi õigus kellelegi edasi.
Muutunud autorisuhted
Aastakümneid tagasi oli see näiteks lauluautorile sisuliselt ainus võimalus oma teost edukalt paljudele kasutajatele müüa ja sellega endale elatist teenida. Autorid ei saanud toota vinüülplaate miljonitesse ulatuvates tiraažides. Sestap tekkisid ettevõtted, kes hakkasid lauluõigusi autorite käest ostma, plaate tootma ja neid tarbijatele edasi müüma. Nii tekkiski nn muusikatööstus. Neli suurt mängijat muusikatööstuses on Universal Music Group, Sony Music Entertainment, Warner Music Group ja EMI Group. Nende kõrvale tekkisid autorite esindusorganisatsioonid, kes aitasid autoritel oma õigusi edasi müüa ja nende õiguste kasutamist kontrollida, näiteks nagu Writers Guild of America ja meie kodumaine EAÜ.
Kui aastakümneid tagasi oli loetletud asutuste/organisatsioonidega liitumine autoritele sisuliselt ainus võimalus oma teoseid müüa, siis nüüdseks on olukord drastiliselt muutunud. Muusikatööstust raputanud esimese sammu astus Steve Jobs, kes suutis saavutada muusikatööstusega kokkulepped laulude ühekaupa müümiseks oma iTunesi kaupluse kaudu. Apple võimaldas igal kasutajal ise oma plaadikogu kokku panna nendest lugudest, mis talle meeldisid, hinnaga 0.99 dollarit laulu eest. Kahe aasta eest oli iTunesi kaudu müüdud üle 10 miljardi laulu.
Praegu saavad autorid tänu tehnoloogia- ja eriti internetiarengule ise oma teoseid müüa. Ilmselt kõige kuulsam näide on USA koomik Louis C. K. 2011. aasta 10. detsembril avaldas Louis C. K. oma koduleheküljel viimase show, mis toodeti sõltumatult ehk siis autori enda, mitte meelelahutustööstuse firmade poolt. Resultaat? 21. detsembril 2011 andis Louis C. K. oma koduleheküljel teada, et 12 päevaga on ta oma teose müügist teeninud miljon dollarit. Nüüd on tema publik kogu maailm, erinevalt regionaalsete jms piirangutega muusikast ja filmidest.
Arusaadavatel põhjustel ei ole see lugu suurt kõlapinda kogunud. Kes ikka reklaamiks, et autorid ei vaja vahendajaid, et oma tooteid müüa ja elatist teenida.
Meelelahutustööstus on muutunud. Ainsad, kes püüavad küünte ja hammastega kinni hoida minevikust, on meelelahutustööstuse vahendajad ja autorite «esindajad». Mitte autorid. Vinüülplaatide tootmise maht on olematu. CD/DVD-de oma väheneb. Digitaalteoste paljundamine ja müük on kordi odavam kui vanasti. Kas teosed on odavnenud? Ei. Kas autorid teenivad nüüd litsentsitasudena suurema protsendi müügihinnast? Ei. Ainus, kes endiselt tahab rasvase kasumi kätte saada, on muusika- ja meelelahutustööstus. Kas ACTA on siis ikka autorite huvides?
ACTA ja Eesti
Vandenõuteoreetikud on välja tulnud tõlgendusega USA äkkrünnakuga MegaUploadi vastu, millesse on segatud ka üks Eesti kodanik. MegaUploadi tegelastel olnud plaan tulla välja Megabox.com teenusega, kus autorid saaksid oma laule müües 90% laulu hinnast endale. See on kordi enam kui muusikatööstuse gigantide «vahendusteenust» kasutades. Forbes.com andmetel olla MegaUpload juba sõlminud lepinguid paljude legaalsete edasimüüjatega, näiteks Amazon ja 7digital. Järsku polegi see enam vandenõuteooria?
Argumenteeritud diskussiooni asemel langes partei ja valitsus peaminister Ansipi suu kaudu selleni, et kuulutas Eesti internetikogukonna aktiivsema osa fooliummütsikest kandvaks seemnenärijaks. Vähemalt minu silmis on ta allapoole kanalisatsiooni taset langenud.
Reformierakonna käitumine on olnud kaootiline ja destruktiivne. Partei poolt Facebookis selle teema kõneisikuks viidatud Valdo Randpere kustutab FB-s inimeste küsimusi, viidates sellele, et tema pole pädev. Paar päeva hiljem on Randpere juba teemat valdav tegelane ja Reformierakonna ACTA teema hääletoru. Igatahes teenib hr Randpere ära tänusõnad kurikuulsalt EAÜ tegelaselt. EAÜ kasseerib «õiguste esindamise» eest autorite litsentsitasust mahlaka 25%lise vahendustasu (EAÜ lehel toodud näidisarvestuse põhjal). Seejuures ainult «esindamise» eest. Ülalviidatud Megabox.com plaanis küsida 10% müügi ja sellega seotud tehniliste lahenduste arendamise ja tööshoidmise eest. Kõnekas on fakt, et EAÜ kontodel ja deposiitides istus 2010. aasta aruande järgi ca 3,2 miljoni euro eest «jaotamata ja väljamaksmata» honorare, millelt EAÜ kena kopika intressidena teenib.
Arusaadavalt ei ole hr Rattuse, EAÜ ega teiste «vahendajate» huvides see, et autor oma teoste müüki ja kasutamist tänaste tehnoloogiliste vahendite abil ise kontrolliks. Ehk on selle rabelemise taga soov saada kätte vahendustasu nende autorite teoste eest, kes oma teoseid veel ise ei majanda. Kasutades selleks vahendeid internetiliikluse jälgimisest, vastutuse riputamisest «võimaldajate» kaela kuni inimõiguste ja demokraatlike protsesside eiramiseni.
Ma ei tea, kas Eestis on läbi viidud ACTA sõlmimise või sõlmimatajätmise õiguslike, majanduslike ja poliitiliste mõjude analüüs. Aga väited, et lepingu sõlmimine ei muuda Eestis midagi ja ACTA on Eestile väga kasulik ühes lauses ei kõla loogiliselt. Kui see midagi ei muuda, siis miks näha nii palju vaeva selle läbisurumisega? Ja kui see väärib ärategemist, siis mida see ikkagi muudab?
