Kuigi peaminister Andrus Ansip pole lõppeval nädalal säästnud jõupingutusi ACTAs ja selle ausates kavatsustes kahtlejate naeruvääristamiseks, näitab tema närviline reaktsioon hoopis pingeid võimuliidus ja Reformierakonnas eneses. Koalitsioonipartneri IRLi uuel juhil Urmas Reinsalul on käes soodne võimalus näidata end sirgeselgse poliitikuna, selmet reservatsioonideta nõustuda oravate teerulliga. Kuid ka Reformierakonnast enesest kostub interneti hingeeluga Ansipist paremini kursis olevate spetsialistide kahtlusi toimuva suhtes, tipnedes mõne liikme erakonnast lahkumisähvardustega.
ACTA toetajate leer on teinud panuse vastaliste mugavustsoonile – et netisõltlased ei viitsi külmaga välja meelt avaldama minna. Paradoksaalne olukord, sest ennast e-riigiks pidavas Eestis nagu ei loekski ühtäkki enam neti kaudu ACTA vastu antud hääled, vaid ainult tänavail selle vastu skandeerijad. Küsimuse all on õigus avaldada ükskõik missuguses legaalses vormis oma seisukohti ükskõik missuguse teema, antud juhul siis ACTA suhtes. Ning teha seda ilma peaministri poolt eelnevalt seemnesööjaiks ja fooliummütsi kandjaiks tembeldamata. Ansipilt aga ootaks labase sõimu asemel argumenteeritud seisukohti, tõestamaks, et ACTA on meile tõepoolest vajalik ja teenib lombitaguste hiidfirmade rahakottide kõrval ka Eesti elanike huve. See, kas ACTA puhul on tegu oma aja äraelanud ärimudeli meeleheitliku elustamiskatsega, on omaette teema. Kuid seda imelikum on infotehnoloogilistes lahendustes alati pioneeriks olla tahtnud Eesti riigi tingimusteta toetus stagneerunud süsteemile.
