Ja on suur tahtmine nende kahe sõna vahele võrdusmärk toksida. Lapseeas karmi sõja üle elanud inimesena mäletan ülihästi, kui hinda läksid noil aastail Eestimaa külad.
Kellel vähegi kusagil maapaigas sugulasi-tuttavaid leidus, oli õnnega koos. Linlased valgusid maale sõja- ja näljapakku. Linnu pommitati, majad põlesid, inimesi sai iga päev surma. Paljudel linlastel ei olnud midagi süüa.
Maa aitas sõja ajal
Juhtus, et kes pommitamisööl peavarjuta, aga siiski õnne kombel ellu jäi, korjas oma lapsed kobarasse ja hakkas hommikuvalges mööda maanteed astuma. Ükskõik kuhu, peaasi, et linnast ära, kaugemale. Otsiti üles mitte ainult vanaemad-vanaisad, vaid ka kõik maal elavad pooliti unustatud vanaonud ja -tädid, nende lapsed ja lapselapsed, ammused ja värskemad sõbrad-tuttavad. Ukse pealt tagasi ei saadetud kedagi, eriti talveajal ja siis, kui tulijal olid lapsed kaasas. Kolm-neli suud laua ääres oma perele lisaks tundus hädaajal loomulik. Maakodus oli ikka midagi süüa, lihatünn ja leivajahu aidas, kartulid keldris. Ja muidugi sead, lehmad, lambad laudas. Värske piim iga päev võtta. Polnud olemas talu, kus need asjad oleksid puudunud.
Muidugi jõudsid mured kärmesti ka küladesse. Ei olnud tuletikke, ei olnud lambiõli, jalgrattakumme, hobuse kabjanaelu, tallanahka ja palju muud, mille olemasoluga oldi harjunud ja mille puudumine nüüd kõvasti elu segas. Kõige hullem, et varsti ei olnud enam ka soola. Suhkrust ei unistatudki.
Aga elati üle ja jäädi ellu. Koos linlastega.
Mismoodi võiksid asjad kujuneda, kui midagi niisugust… jälle… kunagi… kusagil… Või siinsamas…? Aga ei, niimoodi ei tohi isegi mõttes kujutleda. Ei, ei, ei. Me oleme õnnelik riik ja rahvas, me ei taha sõdida ja me ei lase sõda oma õuele.
Maa peab toitma
Ka rahuarmastav riik vajab riigikaitset. Vajab küll. Vahel tundub, et viimasel ajal räägitakse meile selle kaitse vajalikkusest ja kaitsevõime suurendamise möödapääsmatusest liigagi palju. Ja ühekülgselt. Ikka raha ja viimase peal relvastus. Ühes jaanuarikuises infotunnis rõhutas meie peaminister taas, et riigikaitse ei ole luksus, millega tegelemisest võiks majanduslikult kehvematel aegadel loobuda. Muidugi on tal õigus. Aga…
Maalt ja hobusega inimesena julgen arvata, et tugeva ja toimiva riigikaitse alus on tugev ja toimiv maaelu. Eesti küla peab häda korral suutma ära toita oma riigi sõjaväe ja kõik oma riigi elanikud nii maal kui ka linnas. Söötis põllud ja loomapidamisest loobunud pensionäride tühjenevad külakesed ei suuda seda, kui ainsad koduloomad on koer ja kass, lehmi ei ole. Mitte ühtainukestki mitme küla peale. Kartulivagusid pole, kaalikat, kapsast ja porgandit samuti. Põhjus on väga lihtne: vanainimene ei jaksa enam aiamaad harida ja pole ka sõnnikut, sest laut on tühi. Põllud on söötis või võsastunud.
Tühjenevad viimasedki majad, sest riigi poliitika on selline.
Maalt ja hobusega inimesena olen korduvalt mõtelnud, milleks on meie riigis regionaalminister. Millega seal tegeldakse? Regioonide ärakaotamisega?
Mis asi on haldusreform, millest aeg-ajalt jälle kusagil keegi piiksatab? Pole ju enam midagi reformida, külad on juba tühjaks reformitud, maaelu välja suretatud. Vist veel mitte lõplikult, sest tegevus selles suunas käib kindlakäeliselt edasi.
Üllatuslikult on kampa löönud koguni uurimisfirma, kes tuli välja ideega veel alles jäänud maainimesed lausa riigi korraldusel suurematesse keskustesse ümber kolida. Mismoodi see tegelikkuses võiks sündida – kas inimesed koos majaga või lihtsalt majast välja küüditada ja otsigu ise endale uus elamispaik –, selle jätab härra uurija teiste välja mõtelda. On meil ikka vahvad uurimisfirmad, ei saa imestamata jätta, no ei saa.
Tänu maainimese töökusele ja põlvest põlve edasi antud ellujäämisoskustele on toidetud sõjavägi ja linnarahvas ning võidetud sõjad. Poola sibul, Hiina küüslauk ja Leedu kartul ei tule sõja ajal arvesse.
Muide, ka eesti metsavendluse hoidis elus – toitis ära – eesti maarahvas. Oma silmaga nähtud ja oma kodu kogemusel teada asjad.
