Uue kollektiivlepingu seaduse suhtes on lisaks streigiga ähvardavatele raudteelastele oma negatiivse seisukoha välja öelnud ka ametiühingud ja arstide liit.
Viimase aja skandaalide ja kemplemiste varju jäänud uus kollektiivlepingu seadus alles hakkab avalikkuse huviorbiiti tõusma. Ametiühingud saatsid mõne nädala eest koguni pöördumise presidendile, milles märgivad, et uue seaduse eelnõu annab tööandjatele võimaluse ühepoolselt ja ilma põhjendamata lõpetada tähtajatuks muutunud kollektiivlepingud. Plaanitav muudatus hõlmab 23 protsenti Eesti töötajaskonnast, näiteks töötavad kollektiivlepingute alusel laevandusettevõtted, haiglad, raudteelased jne.
Nii ametiühingud kui arstide liit on seisukohal, et plaanitav uus kollektiivlepingu seadus ei vasta Euroopa sotsiaalpoliitika põhimõtetele ja halvendab töötajate olukorda. Nagu viimasel ajal kombeks saanud (töötu- ja haigekassa näited on praegugi aktuaalsed), viib koalitsioon seadusemuudatust läbi ilma dialoogita sotsiaalpartneritega. Seaduseelnõuga seonduvaid kahtlaseid asjaolusid on veelgi: riigikogu õiguskomisjon võttis eelnõu menetlusse miskipärast päevakorra muude küsimuste punkti all, eelnõu autorit pole tänaseni avalikustatud, samuti puudub analüüs võimalike mõjude kohta. Pealegi on tegelikult erakorraliste asjaolude ilmnemisel ka praegu võimalik võlaõigusseaduse alusel kollektiivlepingut ühepoolselt üles öelda, seega – milleks uut seadust üldse vaja?
Koalitsioon väidab vastu, et kui praegu põhimõtteliselt tähtajatut kollektiivset töölepingut saaks kolmekuulise etteteatamisega lõpetada, võiks uus tööleping ju töötajale hoopis kasulikum olla kui senine. Nii võiks tööandja töötajale uues lepingus võimaldada näiteks suuremaid soodustusi, kõrgemat palka, paremat tööaja korraldust.
Paraku sunnib senine praktika küsima, kas peaks töövõtja tõesti uskuma, et kui tööandjale on seadusega antud võimalus olukorda enda kasuks pöörata, siis ta seda ei tee?
