Hiljuti oli mul vaja läbi lugeda Euripidese tragöödia «Andromache». Köites, mis seisab meie riiulis, just seda teost ei olnud ja ma pidin minema internetti, kust võib leida kõike. Pärast mida hakkas täie mürinaga tööle minu kujutlusvõime – selline ta mul kord juba on.
Oletame, et Europarlament ratifitseerib ACTA, ning järgmisel päeval ilmuvad teie poole mingid mehed, konfiskeerivad teie arvuti ja ulatavad kohtukutse, ja kui te hakkate protesteerima, et Euripides on juba kaks ja pool tuhat aastat tagasi surnud, vastavad – aga tõlkija suri kõigest 64 aastat tagasi.
Sunniviisil koputajad
Või imetlete internetis renessansiajastu freskosid, ja pärast saate haginõude fotograafilt – sest ega freskod iseenesest internetti sattunud. Või vaatate kolmekümnendate aastate filmi, siis aga selgub, et operaator elas neljakümnendate või viiekümnendateni ja õigused kuuluvad temale.
Ja kuidas on lood näitlejate ja muusikute õigustega? Ma ei tea. Selles ongi asi, et autoriõiguste nüansse teavad üksnes juristid, mitte aga tavalised internetikasutajad, seaduste mittetundmine, nagu teada, aga vastutusest ei vabasta. Ühesõnaga, tuleb välja, et iga neljas maakera elanik, või kui palju neid kasutajaid juba on, minnes suvalisele veebileheküljele, tunneb end õigusmõistmise eest varjava kurjategijana.
Ja ärge arvake, et teie kuriteod jäävad saladuseks! Ei jää. Sest ACTA järgi tehakse kõigist serveriteenuse osutajatest «koputajad». Midagi erilist selles ei ole, juba Kyros Suurel olid agendid, niinimetatud Kuninga Silmad ja Kõrvad, tõsi, varasematel aegadel olid koputajad enamuses vabatahtlikud, nüüd aga hakatakse neid värbama sunniviisil.
Tänu sellisele agendivõrgule hakkab kollektiivne Suur Vend – teile nähtamatult – jälgima kõike, mida te loete, vaatate ja kuulate. Ja ta võib teid iga hetk karistada. Muidugi, kõigi kasutajate jaoks tal võhma ei jätku, aga kujutage ette, missugused võimalused avanevad niisuguste isikute jälitamiseks, kes pole võimule meele järele? Kui lihtne saab olema järgida loosungit: «Meil pole poliitvange, on üksnes vargad!» Umbes sellised nagu Assange.
Interneti lõpp tulekul?
Ja missugused oivalised tingimused tekivad tööstusspionaažiks, või üldse oma nina toppimiseks võõrastesse asjadesse – sest tolliametnikud tohivad siis ju sorida igas sülearvutis, ja mitte üksnes sorida, vaid ka neid konfiskeerida, samuti kui mobiiltelefone ja teisi andmekandjaid. Vaevalt te mõistategi, mida nimelt nad otsivad, kas piraatmuusikat, kirjavahetust armukesega või äriprojekti, ja kas need ongi üldse tolliametnikud, asi see siis pole sokutada sellisesse kohta tööle kaitsepolitseinikke.
«Aga kuhu jääb siis isikupuutumatus?» küsite.
Püha lihtsameelsus! Mis õigused ja vabadused?! Maakera peremehed, ameeriklased, tahavad olla mokkamööda Ameerika peremeestele, suurärimeestele, ja kas te tõesti ei taipa, et kõik need õigused ja vabadused on üksnes suitsukate, mille taga on peidus ameeriklaste tõeline iidol – Raha. Jah, just nimelt suure algustähega.
Ning ilmselt mitte üksnes ameeriklaste iidol, kui mõelda, et enamik meie kallihinnalisi demokraate-eurooplasi juba andis sellele ACTAle allkirja, kui uskuda internetti, isegi lepingu teksti läbi lugemata. Sest see tekst on ju kohutav saladus. Vaat selline on meie demokraatia – dokument, mis muudab poolteise miljardi inimese elu, võetakse vastu avaliku arvamuse seljataga.
Mis edasi saab? Ratifitseeritakse ära? Ja saabub interneti lõpp?
Aga mis oleks, kui fantaseerime edasi? Internetiühiskond koosneb ju ikkagi inimestest, ja need inimesed ei eksisteeri üksnes virtuaalses maailmas, aeg-ajalt tulevad nad sealt ka välja, maapealsesse. Ning kõigele lisaks on nad valijad. Mis siis saab, kui nad võtavad kätte ja hääletavad järgmistel valimistel piraadiparteide poolt – selliseid on juba peaaegu kõigis Euroopa riikides, ja võib arvata, et hakkab üha juurde tekkima. Ja kuna kasutajaid on enamus, siis on valimistulemus aimatav.
Ning keda hakkavad siis juhtima kõik need tegelased, kes täna meie seljataga ACTAle alla kirjutasid?
