"Võib vaid aimata, millises seltskonnas Ada liikus ja kes kõik olid temasse armunud. Tal oli kodus Muslim Magomajevi plaat, mille ümbrisele oli laulja oma käega kirjutanud: "Ada, ma armastan sind". Kõik armastasid teda," meenutab Ada Lundveri onutütar Kulla Määttänen.
"Ada oli tõepoolest üleliiduline filmitäht. Kuni ühel päeval oli see kõik minevik. Aga ta ei tahtnud olla keegi teine, ta tahtis ikka veel keegi olla." Onutütar Kulla ei suuda ilustada reaalsust ka filminäitleja sünniaastapäeva eelõhtul (täna saanuks Ada Lundver 70aastaseks). Ja Kullal on selleks õigus. Ta tundis Adat lapsepõlvest peale. "Ada oli mulle kui õde," tunnistab onutütar.
"Ta ei rääkinud kunagi tavalisest torumehest. Vaid ikka, et see oli Lia Laatsi poeg, see oli Jaak Lipso poeg. Kõikidel oli mingi tiitel ees. Miks ta muidu alati toonitas, kui meil ütlemiseks läks, et ta on mänginud kahekümne kuues filmis. Ja kui see kõik korraga otsa sai, hakkas ta ennast ise hävitama. Mina arvan, et see oli see põhjus, miks ta jooma hakkas," ei pigista onutütar tegelikkuse ees silmi kinni. "Kui ta oleks teistmoodi käitunud ja jätnud mõne pitsi võtmata, oleks teda kindlasti veel mõnda filmi kutsutud ja ta karjäär oleks võinud kesta palju kauem."
Just Kulla oli see, kes Adat tema viimastel eluaastatel vaat et iga päev vaatamas ja poputamas käis. Kulla ei salga, et nii mõnigi kord oli tal kotis söögikraami vahele peidetud pudel, mida Ada nii väga ootas. "Viimastel aastatel küsisin ma tihti, kas on seda ikka iga päev vaja. Aga tundub, et oli," ohkab Kulla. "Viin muutis teda kohutavalt. Ei, mitte halvemaks, vastupidi! Vaiksemaks."
Kulla sõnul ei teinud Ada kunagi juttu, miks ta viimastel aastatel sedavõrd tihti pitsipõhja vaatama hakkas. "Aga ma ju nägin, ma ju sain aru, milles oli tegelik põhjus. Adal löödi sellega jalad alt, et ta ei olnud korraga enam mitte keegi." Samas mäletab onutütar väga selgelt, et ka oma hiilguse tipul ei läinud Ada kunagi uhkeks.
Ada hävitas ennast
"Kuigi nende aastate juurde pöördus Ada alati meelsasti tagasi. Ütlesin talle mitu korda: Ada, seda või toda lugu olen ma juba kuulnud, lõpeta juba! Aga ta ikka jätkas. Talle meeldis neid aegu meenutada. Siit vist tulebki otsida põhjust (või põhjusi), miks tema viimased aastad olid sellised, nagu need olid. Ta tundis ennast mahajäetu ja üksikuna. Kuigi see oli ta enda valik – see enesehävitamine. Pärast taastusravi öeldi ju selgelt, et ei tohi enam võtta, aga ta ikka tegi seda. Kahju. Kohutavalt kahju. Sest mulle oli ta ainuke. Ta oli mulle lausa õe eest. Ma ütleks selle peale, et kuradi viin, sellel on ikka suur võim!"
Ada ja Kulla veetsid kõik oma lapsepõlvesuved Hiiumaal vanaema juures, nii kasvasid nad maast madalast koos üles. "Mäletan, et Adale meeldis lehma udarast piima juua, kohe otse lasi endale suhu," muutub Kulla hääl korraga tooni võrra helgemaks. "Siis ta oli hoopis teistsugune, siis oli ta kange tüdruk, oskas vastu hakata ja jalaga vastu maad lüüa," läheb onutütar Kulla korraga tagasi nii enda kui ka Ada lapsepõlvemaale. "Ta oli väike vembumees. Näiteks kleepis kohaliku klubi stendile, et sel ja sel päeval toimub tantsuõhtu, kuigi midagi taolist polnud plaaniski. See oli lihtsalt tema fantaasia." Kulla tunnistab ka, et oli lapsena kohutav kaebupunn, mille eest üheksa aastat vanem onutütar teda mitu korda karistas. "Ada võttis kätte, viis mind metsa ja pani sipelgapessa istuma."
Ada Lundver oli abielus vaid korra. Mikk Mikiveriga. Ja vaid kord elus tundis tõeliselt suurt armastust, usub Kulla. See oli Csaba Magyar – ungarlane, ansambli Expressz pianist, solist ja helilooja. "See oli armastus esimesest silmapilgust. Ja see oli vastastikune," on Ada kirjeldanud oma elulooraamatus "Minu elu sõnas ja pildis". Csaba palus Adat endale naiseks, kuid mehe isa oli sellele abielule kategooriliselt vastu. "Mul tuli teha üks valusamaid valikuid oma elus. Palusin Csabal end lennujaama viia. Tema tahtis, et jääksin. Me mõlemad nutsime, aga ma jäin endale kindlaks. Veel lennujaamaski hoidis ta viimse hetkeni mul käest kinni ja anus, et ma ümber mõtleksin. Ma ütlesin: ei! Midagi suri minus tookord seal Ungaris," kirjeldab Ada. Kas see pöördepunkt oli sedavõrd otsustav ja valus, et Ada loobus ka emarollist, Kulla täpselt öelda ei oska. "Seda ei kahetsenud ta kunagi, et tal last polnud. Ju ta siis ei tahtnud teda," teab ta samas.
"Tegelikult ma väga armastasin teda, kuigi meil läks päris tihti ka sõnelemiseks. Kui ma siis Ada käest küsisin, kaua see meie vihapidamine kestab, vastas ta tavaliselt: "Ma arvasin, et sa ei taha mind." See polnud muidugi õigus, ma väga armastasin teda!"
Autotäis seeni ja tühjad pihud
Ada Lundveri suurest ja lahkest hingest räägivad kõik filmidiiva lähedased ja tuttavad. Teiste hulgas ka Heli Tiitso, kes tundis Lundveri juba lapsepõlvest peale. "Ükskord septembris tulid Ada ja Mikk (Mikiver – J. K.) meie korteri ukse taha kahe kartulikotitäie männiriisikatega. Olid kuskil Loksa kandis seenel käinud. Ada sõitis tollal Moskvitšiga, tema oli ka alati roolis, sest Mikul luba ei olnud. Nad olid siis pagasniku seeni täis ladunud ja Ada ema juurde Tuukri tänavale sõitnud. Ada ema öelnud aga seda seenekuhja nähes, kas te olete hulluks läinud, ma puhastan neid seeni nädal aega ja te sööte neid vaid kahekesi. Selle peale Ada öelnud, et oh, ma tean, kus elab kaheksa inimest. Meil elas mitu generatsiooni koos ja nad tõid kõik need seened meile," meenutab Heli Tiitso. "Puhastasime neid mitu päeva. Männiseeni tuleb ju veel kolm korda kupatada. Minu ema ütles, et teile ei jää nüüd midagi, mille peale Ada kostis, et ah, me pole üldse suuremat sorti kokad. Et kui te meile ühe purgi annate, on sellest küll. Paar päeva hiljem viisin siis purgi Adale filharmoonia valvelauda. Varsti Ada helistas, et filharmoonia poisid sõid kõik seened mul käest ära ja Mikk ei saanud ühtegi. See näitab, kui lahke inimene ta oli. Sellepärast võib-olla jäidki talle lõpus tühjad pihud, et ta oli liiga lahke inimene," ütleb Heli Tiitso.
