"See on uskumatu, et ühes väikeses kohas on nii palju aitajaid," ütleb pereema, kelle pere majapõlengu tõttu peavarjuta jäi. Tal tulid pisarad silma, kui tütre ja poja koolikaaslased tegid maakoolis heategevuskontserdi.
18. jaanuar jääb Monika Antonile ja tema perele kauaks ajaks kurva sündmusena meelde.
Kell oli kuue paiku õhtul, kui Monika elukaaslane oli koos pojaga kodus Jõgevamaal Puurmani vallas Tammiku külas. Nad vaatasid telekat. Korraga kuulis pereisa mingit klõpsu ja tormas asja vaatama. Sii ta nägigi, et ühest majaotsast on leegid väljas. Seejärel kähku poiss kaasa ja majast välja.
Õnneks seisis eemal pereauto. Masin käima, sooja, poiss sisse istuma.
Pereisa helistas kohe häirekeskusesse. Ja helistas ka pereemale, kes oli autoga sõitma läinud, tütar kaasas. Koju tagasi sõitis Monika majapõlengule kihutava päästeauto järel. Juba kaugelt oli näha taevalaotusse tõusvaid kurvakstegevaid leeke. Päästjate saabumise ajaks oli kogu katus tules.
Suutis päästa dokumendid ja pildialbumid
1903. aastal valminud maja, mis enne oli Monika vanaema kodu ja kus Monika sünnist saati käinud oli, põles maha. Püsti jäid kiviseinad ja korsten.
"Sa lihtsalt vaatad ja näed, kuidas su maja maha põleb," ohkab Monika. Nad päästsid, mis päästa andis. "Kohale jõudes küsisin kohe päästjatelt, kas tohin majja sisse minna. Mul lubati. Haarasin kiiresti dokumendid ja pildialbumid," meenutab Monika. Arvuti, televiisor, tsikkel, laste ATV, mööbel, köögitarbed, riided, jalanõud – kõik hävis. Majas oli neli suitsuandurit, need aga tööle ei hakanud.
Tulle jäi ka pere üks kolmest truust sõbrast – armas taksikoer. Teine taks elas seda Monika sõnul nii üle, et pärast tulekahju leidis ta kaheaastase taksi kasukast hallid salgud.
Pärast oma maja mahapõlemist ei saanud Monika öö otsa magada. Šokk oli nii suur. Peavarju said nad esialgu lähisugulaste juures.
Monika tänab kõiki aitajaid, kes nende perele pärast elumaja tules hävimist appi tõttasid. Abistajaid on olnud üle 100. "See on uskumatu, et ühes väikeses kohas on nii palju aitajaid," ütleb Monika. Tulnud on ka rahalist abi, üleskutse aitamiseks on üleval ka suhtlusvõrgustikes.
Puurmani vallavalitsus andis perele üürile kahetoalise korteri Sadukülas, samuti ühekordset sotsiaaltoetust, ütleb valla lastekaitsetöötaja-sotsiaalpedagoog Karmen Allev.
Annetuskarp täienes iga päevaga
Ka vallavalitsus tegi pere abistamiseks üleskutse ja vahendas annetuste kättetoimetamist.
Suur abi tuli Puurmani gümnaasiumist, kus Monika lapsed, 15aastane tütar ja 10aastane poeg koolis käivad. Pärast tragöödiat tuli õpilastelt ja õpetajatelt ettepanek avada koolis annetuskarp. Infot levitati klassides ja lastevanemate seas. Kui muidu seisis karp kindlas kohas, siis Monika tütre klassiõde oli rõõmsalt nõus iga päev sellega ka koolimajas ringi liikuma.
"Väikseid rahasummasid kogus sinna iga päev. Rõhutasime, et oluline pole summa suurus, vaid eesmärk aidata. Iga euro on oluline," ütleb kooli huvijuht Raina Rumvolt.
Kooli lastekoorgi tõttas appi, ütlesid, et tahavad korraldada heategevuskontserdi. Lapsed panid kokku kava, esinema paluti ka kultuurimaja segakoor ja tantsutrupid. Heategevuskontsert "Aita aidata" oli jaanuari viimasel päeval kooli saalis.
"Koju minnes jäid valdavaks emotsiooniks kontserdilt õhkuv südamesoojus, hoolivus ja armastus oma koolikaaslaste vastu. Õpetajate suurim üllatus oli see, et õpilaste omaalgatus oli nii üllas ja siiras," ütleb huvijuht Raina Rumvolt.
"Materiaalsed väärtused on taastuvad," ütleb huvijuht. "Kõige olulisem, mis inimese hinge jääb ja talle jõudu annab, on hoolivus ja armastus. Siiras soov aidata koolikaaslasi, näidates üles oma hoolivust ja armastust, tõi paljudele pealtvaatajatele pisarad silma."
Suur soov: samasse kohta uus kodu
Pereema Monika sõnul oli kontsert südantliigutav. Tema jaoks oli see üllatav, et maakool nõndamoodi appi tuli. "Väike kool hoiab kokku," ütleb Monika, kes tänab kõiki aitajaid. Kontserdil ta seda teha ei saanud, sest pisarad tulid silma.
Millest elumaja hävitanud tulekahju alguse sai, seda pereema ei tea. Lõuna päästekeskusest öeldi Õhtulehele, et tulekahju tekkepõhjuste uurimine on üle antud politseile.
Tules hävinud elumaja oli kindlustatud. Pere kavatseb samasse kohta uue maja püsti panna. "See koht on armas lapsepõlvest saati. See on ilus koht," lausub pereema Monika. "Mis tunne siis on, kui maja uuesti püsti saab, seda ei oska praegu öelda."
S(3qsdzjuixrprlzrqmznp0i45)A(eX9y81-2zAEkAAAAMGI2Y2U4MjktYTVhNy00Y2Q5LWI4MzgtMjdjYzQ5Y2YzNzZlgmQSro-uZKQi6JCtyD04A-ilIJc1))/uudised/c.gif?id=463811){kind=small}
