Kõigepealt loobuti osast päästjatest. Siis öeldi, et nii väheste meestega ei saa tasemel teenust enam pakkuda, tuleb komando kinni panna ja mehed mujale tööle saata – kui nad tahavad.
Edaspidi olgu kohapeal aastakümneid vana tehnikaga läbi ajavad vabatahtlikud, kelle tegevust kõrgemal tasemel on nimetatud ka hobiks. Riikliku päästekomando kohalejõudmise aeg pikeneb märgatavalt. Kui vabatahtlik saab, läheb kindlasti appi. Vabatahtlikul on aga töökoht, paljudel kodust kaugel. Ta on vabatahtlik tööst vabadel päevadel. Aga pereelu? Ja kaua ta nii jaksab?
Mille poolest on need inimesed kehvemad, kelle kodu lähedal enam riiklikku päästekomandot ei ole? Makse makstakse riigile ju ühtemoodi, aga vastu saadakse üha vähem. Või on põhjus selles, et paljud meist elavad vales kohas ja on selles seega ise süüdi.
Kreeka võlgade maksmiseks on küll raha, aga oma inimeste jaoks, turvatunde hoidmiseks ja riigi kohaloleku säilitamiseks maal mitte. Ja huvitav on vaadata keskuse kodulehel, millist palka kindlasti tublile ja palju tööd tegevale kontorirahvale makstakse. Aga sealgi ju võiks märkimisväärne osa vabatahtlikud olla. Eksperimendi korras või ühise eesmärgi nimel.
