Stenbocki maja ja päriselu eksisteerivad kui paralleelmaailmad, mis ei lõiku omavahel enam absoluutselt.
Kuidagi täiesti risti vastupidiseks terve talupojamõistusega on läinud peaministri viimase aja seisukohavõtud. Kui kogu Eesti ägab mootorikütuse hinnatõusu käes, mis viimasel aastal on olnud üle 10 protsendi, leiab peaminister, et häda pole ju midagi. Ülejäänud Euroopaga võrreldes on meil kütus isegi odav, vaadatagu vaid Eurostati tabelitest järele! Seejuures ei arvesta peaminister üldse eestimaalase jõukust võrreldes Euroopa riikide elustandardiga.
Terves maailmas vastuseisu kohanud kurikuulsa võltsimisvastase kaubanduslepingu (ACTA) kohta ütleb Ansip, et see on ülimalt õige asi ja kes selles kahtleb, võiks fooliummütsikest kanda. Meie peaministrit ei heiduta, et Euroopas on ACTA jätnud ratifitseerimata Slovakkia ja Sloveenia, ka Poola kahtleb selle vajalikkuses. Ansip toob näiteks lepinguga ühinenud USA ja Rootsi ning küsib retooriliselt: kas keegi tõesti usub, et Ameerika president ja Rootsi peaminister tahavad oma rahvale halba?
Need kaks näidet on pärit eilsest riigikogu infotunnist, kuid küllap on samalaadseid väljaütlemisi igaüks varemgi kuulnud. Möödunud nädala Õhtulehes ilmunud arutelus, milles osalesid poliitikahuviline suhtekorraldaja Agu Uudelepp ja ajaloolane David Vseviov, ütles Uudelepp kuldsed sõnad: kui ametniku jaoks on reaalsus protsendid ja paber, siis tavalise kodaniku jaoks on need abstraktsed. Kodaniku jaoks moodustavad tegelikkuse tema mured ja argiprobleemid.
Siit tulenebki Eesti riigivalitsemise põhiprobleem. Kui peaminister ja tema lähiring jätkavad reaalsete, inimestele kordaminevate probleemide eitamist ja nende auklikuks tulistamist abstraktsete arvude turmtulega, kaugenevad Toompea ja rahvas üksteisest aina enam. Nii jätkates pole ehk rahvas varsti enam nõus lambukesena ülalttulnud range finantsdistsipliini ja madala laenukoormaga eelarve eksperimentides jätkama.
