Osad inimesed on nägude tundmisel osavamad kui teised. Prosopagnoosia (võimetus tunda nägusid) all kannatavate inimeste seas tehtud uuring näitab, et võimalik põhjus on n-ö lühis ajupiirkonnas, mis peaks aitama tuttavaid nägusid tuvastada.
Eri inimeste puhul tekib lühis eri piirkondades. Pea pooled taolise diagnoosiga inimestest on tegelikult võimelised nägu ära tundma, ent signaal kaob enne, kui vastavasse kõrgemasse ajukeskkonda jõuab. Teisel osal on keeruline nägusid koheselt ära tunda, selgus uuringust.
Uuringu üks läbiviijaist, professor Bradley Duchaine rääkis LiveScience'ile, et prosopagnoosial on ilmselt palju eri vorme. Duchaine ütleb, et kui meie aju töötleb nägu, hõlmab see eri piirkondi, mistõttu võib "lühis" tekkida ükskõik millises piirkonnas. "Paljudel juhtudel ei suuda me aru saada, miks ei suudeta nägude tuvastamiseks vajalikku mehhanismi käivitada," lisab ta.
Terve inimese ajus on näha teatud aktiivsust, kui nägu ära tuntakse. Ajupiirkonnas, mis analüüsib visuaalset informatsiooni ja suudab tuvastada, kas teame seda nägu või ei, on esimese 250 millisekundi jooksul märgata aktiivsust. Teine aktiviseerumine toimub 600 millisekundi jooksul ajupiirkonnas, kus ühendatakse omavahel nägu ja informatsioon, mida selle inimese kohta omame.
Kui prosopagnoosiaga inimesed ei suutnud tuvastada kuulsate inimeste nägusid, ei toimunud mingit (või oli nõrk) aktiivsust teises protsessis. Kui nad ka suutsid mõne näo tuvastada, olid neil aktiivsed samad piirkonnad nagu normaalsel inimesel. Kokkuvõttes tähendab see, et nende aju ei suutnud teatud juhtudel lihtsalt otsi kokku viia.
Viimased uuringud on näidanud, et halb nägude mälu on päritav: kui sinu vanemad suudavad nägusid kergesti tuvastada, suudad seda tõenäoliselt ka sina; kui nad ei tunne nägusid, ei tunne tõenäoliselt ka sina.
Prosopagnoosia võib tekkida näiteks infarkti tagajärjel, kui otsmikusagar kahjustada saab, kahjustades seeläbi ka keskust, mis aitab nägusid tuvastada.
Osa inimesi suudab samas mäletada ka nende nägusid, keda nad aasta(kümne)id tagasi kohanud või tänaval näinud. Nende inimeste põhjal võib oletada, et nägude tuvastamise võimeid on palju ja erinevaid.
Uuring ilmus ajakirja Brain jaanuarinumbris.
