Päev kodutute juures – kes loodab kevadele, kes riigikogule
Viimaste nädalate pakane on muidu kindla peavarjuta läbi ajavaid kodutuid sundinud otsima soojemat ulualust. Lammutamist ootavaid maju, kuhu eluheidikud viimases hädas varjuvad, jääb aastatega ikka vähemaks. Öömaja otsijaid paraku mitte.
"Mul on oma usklik, kes mulle öömaja pakub. Mina olen selle poolt, et iga inimene peab olema ise oma õnne sepp," räägib Silvia (58), kes saab kenasti hakkama nii eesti, inglise, vene kui ka soome keelega. "Kui sa ikka juba lähed selle külmaga õue, siis pead sa ise hoolitsema selle eest, et sa ära ei külmuks. Kui keegi külmetab ja jääb oma jalgadest ilma, siis on see kõigepealt häbiplekk talle endale – mõtlema oleks pidanud õigel ajal. Igal juhul on see inimene ise süüdi."
Silvia on hommikust õhtuni õues ega külmu enda sõnul kunagi ära. "Külmadeks öödeks on olemas varjupaigad. Miks inimesed sinna ei lähe?!" imestab ta. "Ma ei tea, miks mõned inimesed ei taha varjupaika ööbima minna. Mina olen joodik, ütlen ausalt, ja nikotiinik, kuid mul ei juhtu selliseid asju, et ma jään kuskile puu alla või lumehange vedelema. Kui ma tunnen, et hakkan ära kustuma, teen tiiru bussis ja soojendan end tunniga üles. Pilet on mul taskus, kes mind keelata saab!" Ta lisab, et bussijuhid teavad teda juba nägupidi.
"Pilti ärge aga tehke, mul on ainult tütar elus ja ma ei taha, et ta nutma hakkaks," lisab Silvia vaikselt.
"Ma ööbisin külmal ajal üheksakorruselise maja koridoris, seal kõige üleval," meenutab viimaste päevade katsumusi Aleksander (59). "Seal polnud eriti soe, aga veidi parem ikka kui tänaval. 8–10 kraadi külma... Magada seal eriti ei saa, öö jooksul kokku võib-olla tund aega. Kui und nägin, siis vist ikka magasin."
Päeval läheb Aleksander linna peale, kust jalad ta varem või hiljem supikööki toovad. Kui väljas on väga külm, saab end ka poodides soojendamas käia. Ringike bussisõitu on samuti hea asi, ega sealtki välja aeta, bussijuhid on arusaajad. "Kui piletita sõidad, võivad kontrollid su muidugi välja tõsta, aga selleks ajaks oled ehk juba sooja saanud. Loodame, et varsti tuleb kevad, kuhu ta ikka pääseb!" lausub Aleksander.
Vahuril kui noorel pensionäril on taskus paber, millega saab bussis tasuta sõita. Külma ilmaga on ta end põhjalikult sisse pakkinud – mitu kampsunit ja püksipaari tema ihu katab, ei oska ta täpselt öeldagi.
Lõuna-Eestist pärit ja kogu oma elu laste- ja hooldekodudes veetnud Vahur tunneb sügavat huvi poliitika vastu. Aktiivsel kaasamõtlejal on oma seisukoht nii erakondade rahastamise kui ka tuntumate riigijuhtide tööde ja tegemiste kohta.
"Ei ole vaja anda Kreekale raha," raiub Vahur kindlalt. "Meil on omal nii palju vaeseid inimesi. Mina poleks küll Kreekale midagi andnud."
Ta on veendunud, et kui peaminister oma lubadusi ei täida, ega teda siis enam tagasi valita. Vahuri meelest ei sobi peaministriks üldse selline mees, kes valetab.
"Räägitakse, et sotsiaalelamispinna saab kodutu kümne aastaga, aga kui lähed riigikokku ja teed seal avalduse, siis viie aastaga," ei ole Nadežda (69) kaotanud usku demokraatlikku riiki. "Mul elab üks tütar Eestis, aga teine Inglismaal Londonis. Tal on neli poega, siin elaval tütrel on endal tütar. Ma ei taha lastele oma muredega tüli teha. Mul on väike pension, aga püüan Eestis elavat tütart ikka jõudumööda aidata."
Tänaval Nadežda elama ei pea, sest väikese tasu eest on ta saanud koha sotsiaalöömaja kolmekohalises toas, mida peab endale esialgu väga sobivaks lahenduseks. Unistus päris oma toast ei ole aga kuhugi kadunud – peatset riigikogusse jutuleminekut kaalub Nadežda üha tõsisemalt.
