Töötukassa juhtumiga on sotsiaalpartnerlus muudetud Eestis sõnakõlksuks, leiab europarlamendi saadik, keskerakondlane Siiri Oviir.
Nüüd oleme siis nii kaugel oma riigi asjaajamistega, et president käib töötukassas osapooli lepitamas.
Presidenti tuleb tunnustada, et ta selle käigu ette võttis, sest kuigi valitsus eesotsas peaministriga ja viimase ideede püüdliku elluviija sotsiaalministriga püüab probleemi esitada vaid rahalisest aspektist (nt töötukassa eelarve vajab kinnitamist), on probleem siiski laiem. Just sellele viitas ka president oma osalusega osapoolte lepitamisel.
Dialoogi välistamine kui pikaajaline traditsioon
Küsimus on sotsiaalpartnerluses ning nende inimeste vaadetes, arvamustes, soovides ja huvides, keda sotsiaalpartnerid esindavad – seega laiemalt kodanikuühiskonna arengus.
Paraku on meil kodanikuühiskonnaga nii nagu on. Ühelt poolt koostatakse arengu- ja tegevuskavasid, teiselt poolt viidatakse igapäevases praktilises tegevuses välistele objektiivsetele asjaoludele, mis ei võimaldavat häid kavasid ellu viia. Põhiline argument on, et majanduslikud olud nõuavad valitsusele suuremat otsustusvõimalust, mis tegelikkuses tähendab võimu koondumist. Antud juhul peaministri raudsesse rusikasse.
Pikki aastaid on Eesti rahvast hirmutatud Savisaare diktatuuriga, nüüd oleme kuidagi märkamatult jõudmas Ansipi autokraatliku võimuni. Kui ikka peaminister pressikonverentsil põrutab, et meie, st valitsus, töötukassa küsimuses järele ei anna, siis on nii-öelda viimane nael seina löödud ning igasugune diskussioon välistatud. Kahjuks ei ole suutnud ka koalitsioonipartnerid IRList probleemi laiemalt kui rahakasutamise aspektist näha. Samas on selge, et valitsusele seadusandliku õiguse andmine töötukassa küsimustes tähendab riigistamist. Sõrm on antud, nüüd on võimalus võtta rusikas!
Igasuguse otsustamise A ja B on see, et mida laiemal alusel toimub otsuse formeerumine, seda vastuvõetavam on see avalikkusele. Valitsuse käitumine töötukassa küsimuses on muidugi pikema protsessi tagajärg, sest igasuguse dialoogi välistamist näeme juba pikki aastaid riigikogus suhetes opositsiooniga. Mitte debateerimine, ühiskonna valupunktide pidev ja laialdane arutamine, vaid vastandamine, ülbus ja oponendi naeruvääristamine – see on Eesti poliitika igapäevane arsenal. Nii et Eesti vapi kolme lõvi asemele võiks joonistada kolm teerulli.
Sotsiaalpartnerlus on töötukassa juhtumiga muudetud Eestis sõnakõlksuks. Et sellel on laiemad tagamaad, mitte ansiplik vimm Tarmo Kriisi või Harri Taliga vastu, võisid mõtlevad inimesed juba varem aimata. Nüüd ongi ilmunud välja kava, millega töövõimetuspensionide maksmine tahetakse suunata töötukassale. Põhjenduseks on nagu ka töötukassa raha suunamisel riigikassase, et nii on riigile soodsam. Justkui oleks riik midagi niivõrd ülimuslikku, kuhu tööandjad, ametiühingud ja suur hulk ametiühingutesse mittekuuluvaid töötajaid ei kuulukski.
Aga tegelikult, selle asemel et otsida teid, kuidas töövõimetuspensioni inimestele vähem maksta, peaks tähelepanu pöörama töövõimetuse põhjustele. Praegu on olukord sama kui 1990ndate lõpuaastate suure tööpuuduse järgselt. Mäletame, kuidas tollane õiguskantsler Allar Jõks tõstatas korduvalt hoiatuse 80 000 ravikindlustuseta inimese saatusest. Kes need 80 000 olid? Meie pikaajalised töötud, kel puudus juurdepääs arstiabile, kelle haigused muutusid krooniliseks ja kellest said töövõimetuspensionärid. Nüüd on olukord sama. Õppust võetud ei ole. Selle asemel, et aktiivselt tööhõivepoliitikaga tegelda, otsime kõverteid.
Olen veendunud, et kohe-kohe laekuvad Eesti ajalehtede toimetustesse mitmete Reformierakonna poliitikute kirjutised ettevõetu revolutsioonilisest mõjust Eesti majandusele ja laiemalt ühiskonnale, mida opositsionäärid, ammugi siis tavakodanikud ei ole võimelised mõistma. Nad lihtsalt virisevad.
Kuulatagu ka teist poolt
Tõestage, härrased valitsusliikmed, et see nii ei ole, ning te aktsepteerite neid, kel on teised arusaamad majanduse ja ühiskonna toimimisest ning kes suudavad ja tahavad välja pakkuda lahendusi ja neid avalikkuses kaitsta.
Kuulatagu ka teist poolt – see antiikajast pärit põhimõte peaks nüüdseks olema Eesti ühiskonda juurdunud, ja kui see igapäevarahmeldustes ununeb, siis tuleb kodanikel seda valitsejatele meelde tuletada. Sotsiaalpartnerluse kujunemiseks on läinud aastaid ja tema tõrgeteta toimimiseks peab vaeva nägema. Tõsi, vaeva on vaja näha mõlemad pooled, ehkki selge on, et praegune initsiatiiv peab tulema valitsuselt. Kui valitsus muidugi tunneb vastutust ühiskonna arengu eest.
