"Sarjas peab olema see miski, mis inimesi puudutab," teab produtsent Raivo Suviste, mis ühest teleseriaalist publikulemmiku teeb
"Valetaksin, kui ütleksin, et seriaali "Helena" lõppemine mulle jube hästi mõjus," sõnab produtsent Raivo Suviste seriaali kohta, mille eluiga algas ja lõppes 2006. aasta sügisel. "See on ikka nadi tunne, sest iga seriaali käivitamine on suur projekt." Pole aga "Helena" ainuke teletoode, mis oodatust käbedamalt vaatajate eest kadunud. Sama kiire lõpu sai aastal 1998 "Armastuse kahur" ja Toomas Kirsi produtseeritud "Brigaad 3".
Kui TV3 2007. aasta detsembris seriaali "Brigaad 3" eetrisse paiskas, tõusid vaatajanumbrid mühinal lakke. Kiirabisarjal läks nii ägedalt, et produtsent Kirss ostis selle tarvis reanimobiiligi, mille tagaruumis hulk võtteid tehti. "See võtteplats oli liiga pisike," muigab Kirss takkajärele, kui keerulised sedasorti pingutused seriaalimeeskonnale on. Kuid ehkki kiirabiseriaalis oli pesuehtne kiirabiauto ja loos tegid kaasa tähtnäitlejad Jan Uuspõld, Margus Prangel ja Maria Soomets, pakkis "Brigaad 3" 2009. aasta jaanuaris kola kokku ja uusi võtteid enam ei teinud.
Samal moel peetus ka "Helena", vaatamata sellele, et näitlejate galerii oli enam kui särav. Lisaks nimiosalist kehastanud Britta Vahurile tegid kaasa eliitnäitlejad Guido Kangur, Kaie Mihkelson, Anti Kobin, Kristjan Sarv, Mari-Liis Lill, Laine Mägi ja Alo Kõrve. Ning tulemuseks – ei midagi peale kiire lõpu.
Tähtnäitlejad ei ole seriaali edu pandiks
"Sa võid võtta kõige tugevama stsenaariumi, kõige parema režissööri, kõige paremad näitlejad ning see ikka ei tööta," ütleb Suviste, et tugevatest näitlejatest ei sõltu seriaali tippu tõusmisel kuigi palju.
Justkui Suviste sõnade illustratsiooniks on uudis juunist 2011, mil anti telepublikule teada, et krimisarja "Kättemaksukontor" sügisestes osades ei näe peategelastena enam koomilist paari Maangot ja Tuvi, keda kehastasid Märt Avandi ja Ott Sepp. Põhjuseks, miks Avandi-Sepp loobusid, oli nende hõivatus teatritööga ning ka stsenarist Mihkel Ulmani soov lisada sarja uut hingamist. Netikommentaatorid sülgasid tollal tuld ja tõrva ning ennustasid sarjale kiiret hukku. Ennatlikult.
"Kõik ütlesid, et nüüd on "Kättemaksukontoriga" läbi," meenutab Suviste. "Aga vastupidi, sel hooajal olime rohkem tagasi tipus – vaatajanumbrid olid kõrgemad kui Sepa ja Avandiga koostööd tehes. Seega arvamus, et piisab, kui staarid on pildil ja kogu töö kohe tehtud, paika ei pea."
Sarnane kogemus kui Suvistel on ka Kirsil, kelle "Kelgukoertes" vahetusid aastal 2010 uurijate Kõsta ja Posti osatäitjad Mait Malmsten ning Ivo Uukkivi, kes olid superpaari kehastanud alates 2006. aastast. Toona ütles Kirss Õhtulehele, et peaosaliste vahetumises pole midagi erilist, see süsteem kehtib ka mujal filmimaailmas. "Kui me Maidu ja Ivoga nende lahkumist arutasime, ütles ka üks neist, et pole ju midagi hullu, kui neid enam pole – sama on tehtud ka Bondi filmidega," väitis Kirss. "Film jääb samaks, Bond vahetub."
Et esipaari nüüdsed Kõsta-Post, keda kehastavad Juhan Ulfsak ja Taavi Eelmaa, pole sarja tänaseni publiku huviorbiidist ja eetrist kukutanud, tõestab vaid produtsentide veendumust, et tähtnäitlejad üksi seriaali edu pandiks ei ole. Näiteks menukiks tõusnud seriaali "Pilvede all" kolme peaosalise seas oli tuntud nägu vaid Elisabet Tamm ning Piretit kehastav Inga Allik ja Kertut mängiv Liis Haab olid televaatajaile tundmatud näod. Nii ei saanud tõeks ka Kirsi esialgne plaan piirduda kolme õe saaga puhul vaid 10–12 osaga: "Kui inimesed sarja "Pilvede all" vaatavad, siis oled kohustatud jätkama.
Eesti seriaalimaastikul on üks oluline probleem – meil ei ole palju korralikke kirjutajaid," tõdeb Kirss.
"Ühe seriaali edu algab 100 protsenti kirjutajast!" Kirjanik Mihkel Mutt, kelle kirjutada oli "Salmonite" lugu, sõnastas tugeva stsenaristi definitsiooni aastal 2000 õige lihtsalt: "Heas seriaalistsenaristis peavad olema ühendatud dramaturg ja ajakirjanik. See inimene peab tunnetama žanri esteetikat."
Tugev stsenaarium on pool võitu?
Sarnast mõtet aga, kui Kirss praegu, arendas sarja "Armastuse kahur" lühikeseks jäänud lennu analüüsil filmi- ja telemees Ilmar Raag Postimehes aastal 1998: "Muidugi säilib Eesti seriaalide põhiprobleem – stsenaariumid. "Kahuri" kaitsjad on öelnud, et ega need lood nii halvad olnudki, ainult aega jäi napiks. Seepärast pidi lugusid pidevalt lihtsustama. Ometi näib dramaatilise pinge ülesehitamine sarnanevat Heraklese vägitööga. Ja meie stsenaristide hulgas Heraklesi ei ole."
Mõned Heraklesed, keda Eestis Raagi hinnangul 1998. aastal nappis, on tänaseks siiski pildile ilmunud. "Mihkel Ulman, Eleonora Berg, Teet Kallas," nimetab Kirss noid hiide, kes praegu sarjade kirjutamise alal esikolmiku moodustavad. "Ning Eleonora Berg on ainuke, kes kirjutab kaht sarja korraga," viitab Kirss oma edukate produktsioonide "Kelgukoerad" ja "Pilvede all" kirjutajale, kelle isikut on üldsuse eest erakordse hoolikusega aastaid varjatud.
"Kuus aastat "Kelgukoeri" on minu puhul rekord – olen suutnud püsiv olla," hindab Kirss seriaali eluea pikendamisel oluliseks ka produtsendi kannatlikku meelt. "Kaks aastat tegin nii seriaale "Salmonid" ja "Waba riik" kui ka sarja "V.E.R.I.", aga tüdinesin neist ära ja nii nood lõppesidki. Nii et 99 protsenti on minus endas kinni olnud, et nood sarjad pildilt kadusid. Olnuks mul sama palju püsivust kui Raivo Suvistel, siis ehk võinuks "Salmonid" tänaseni joosta, nagu "Õnne 13" siiani kestab."
Esimeste telesarjade tegemise aegu üha uusi projekte ette võtnud Kirss tunnistab, et ajapikku on ta produtsendina rahulikumaks muutunud, kuid kärsitus pole teda siiani maha jätnud. Ometi on ta suutnud sarju "Kelgukoerad" ja "Pilvede all" rahulikumal viisil teha. Seda mõistagi ka põhjusel, et mõlemad paistavad publikut jätkuvalt köitvat.
"Pikast meelest ja püsivusest on vähe kasu," hindab enese aadressil Kirsi suust kõlanud komplimenti Suviste, kelle sõnul otsustab sarja eluea lõppkokkuvõttes siiski hoopis telekanal. "Kui kanal otsustab, et sari on hea, siis see ka jätkub. Kui aga kanal otsustab, et mitte, siis võin mina produtsendina teha kükke või kätekõverdusi, aga see ei aita."
Kuid üks nipp näikse siiski olevat, mis tagab sarja püsimise aastaiks. "Sarjas peab olema see miski, mis inimesi puudutab," teab Suviste, mis ühest sarjast publikulemmiku teeb. Nii toob ta näiteks Kirsi telesarja "Pilvede all", mille esimese osa vaatamise järel arvas ta pelgalt, et tegu on sümpaatse ja meeldiva sarjaga. Kuid ei midagi enamat. "Et see aga nii menukaks kujuneb, ei osanud ma tõesti arvata. Iga sarja teeb populaarseks miski, mis inimestele korda läheb, aga seda miskit on raske ühe lausega sõnastada. Kui täpselt teaks, ei peaks populaarse telesarja retsepti otsima – siis ma teeksingi ainult menukaid sarju."
