Kas ravimid peaksid olema kaup nagu iga teinegi, küsib kirjanik Vahur Afanasjev.
Kui suure apteegiketi reklaam mulle postkasti sadas, olin hulk aega ennast täiesti tervena tundnud. Ma pole reklaamidele liiga kerge ohver, kuid brošüüris ilutsevad 20protsendised allahindlused võtsid hetkeks kaaluma – äkki kuluks tõesti ära purk vitamiine või oomega-3 imerohtu? Või hoopis vererõhuaparaat? Ja kui palju maksaks igavene elu?
Tagatipuks kutsus apteegikett mind püsikliendiks hakkama ja lubas iga kümneka pealt 30 senti preemiat. Iseenesest on vahva, kui midagi odavamalt antakse. Samas, nagu reklaamitava träniga ikka, elan ma suurepäraselt ilma nende valdavalt pseudomeditsiini piirimail pendeldavate kapslite ja kreemideta. Tõsiste retseptiravimite reklaamile on piirangud seatud, ja parem ongi.
Tervis raha eest
Asi on põhimõttes – kas tervis peaks olema kaup? Ravimid on tootjale ja edasimüüjale kaup. Ka ostjale on ravim kaup, sest selle eest tuleb ränka raha välja käia. Nagu näitavad Tervise Arengu Instituudi koostatud Eesti maakondade elanike tervise ülevaated, on ka tervis selles mõttes kaup, et mida kaugem ja kehvem nurgake, seda rohkem on seal põduraid. Suuremates linnadeski on seos raha ja tervise vahel otsene. Tahad kiiresti eriarstile pääseda? Lao aga raha letti, muidu võib ooteaeg venida mitmele kuule. Kuulu järgi võib isegi niinimetatud perearsti juurde pääsemine võtta päevi, ainult loomaarsti juures võetakse enam-vähem kohe jutule.
Apteegid on ketistunud, ning kus kett, seal kokkulepe, olgu see pealegi vaikiv. Erinevaid kütusefirmasid on rohkem kui apteeke, kuid sellest hoolimata on kütusehindades märgatavad iseeneslikud kokkulepped. Kütusehinna langus maailmaturul meile reeglina ei jõua, küll aga lajatatakse hinnatõusu puhul mõnuga. Apteekide puhul näitavad vitamiinisoodustused ja kliendikaardid konkurentsi olemasolu, kuid see on rohkem dinosauruste müramine, millest haige rahakotil kergem ei hakka.
Lühidalt – nii ravimite kui ka arsti jaoks on tarvis raha, mida paljudel pole kusagilt võtta. Eesti rahvas on liiga väike, et lasta olulisel osal elanikest haiguste käes vaevelda. Kangesti tahaks nõuda, et riik, kes iganes see siis täpselt on, teeks midagi ära. Noh, õigupoolest on midagi ju tehtud – näiteks kampaania sama toimeainega ravimite võrdsusest on teretulnud ettevõtmine. Palju sa kapitalismi raamistuses ikka ära teed! Ega sotsialismis parem olnud. Olgu, odavad Vene ravimid võiks riiki lubada, ent küllap suurendaks see pigem apteekide kasumit, kui langetaks ravimite hindu.
Ravi algab peast
Arstinduse osas on mulle mõistetamatu, miks peab aastaid oma eriala õppinud inimene ilmutama ka raamatupidamis- ja ärilisi oskusi? Kindlasti ei olnud vana polikliinikute süsteem veatu, aga pole põhjust kahelda, et kui arst täidab vähem pabereid, on tal rohkem aega patsientide jaoks. Reformid kipuvad jama juurde tooma, mõtlemisruumi näikse siin olevat.
Riigilt on tore nõuda. Tehke uusi seadusi, suunake raha sinna või tänna! Õige, peabki nõudma, aga esimese asjana tuleb enda suhtumine selgeks teha. Minu ettepanek on lõpetada kõikvõimaliku tervisesodi ostmine ja piirduda sellega, mida arst soovitab. Lääne kuuekümnendate põlvkonna lootus viis taala laks armastust ja maailmarahu osta kukkus kolinal läbi. Veel suurema kolinaga kukub läbi ülemaailmne lootus, et igavest elu saab osta 20protsendise allahindlusega.
Ravi algab peast. Ehkki ravimid on kaup ja arstilkäik teenus, ei ole õige suhtuda tervisesse endasse kui kaupa. Ravimite reklaamimine toidu- või ehituspoe malli järgi kujundatud brošüüriga tähendab tervise kaubastamist. Täiesti perversne on sinna juurde pakkuda apteegi sooduskaarti. Sama hästi võiks krematooriumi töötaja öelda kadunukese omastele, et külastage meid jälle, ja pakkuda, et iga neljas tuhastamine on tasuta.
Teine suhtumine aitaks pisut ka arstiabi de facto tasuliseks muutumise ja haigekassasüsteemi tuksimineku vastu, mis praegu tasahilju toimub. Hea meelega kutsuksin üles käima arsti juures ainult haigekassasüsteemi toel, mitte ostma teenust sularahas – aga kuidas ma seda teen? Küllap on arstile kiirustajal häda käes. Teeks nii, et kui küsimus pole suremises või sandiksjäämises, võtame sappa koos nendega, kellel on raha vähem, ja kirjutame ajaviiteks kaebekirja sotsiaalministeeriumile. Las spetsialistid nuputavad lahenduse välja, kõrgharitud inimesed ikkagi.
Ole terve täitsa tasuta
Ravimihindu saame hea tahtmise korral ka ministeeriumi ja valitsuse abita allapoole nihutada. Ega apteeke pea õelad tulnukad, vaid täitsa tavalised kapitalistid. Jätad ebavajaliku tervisesodi ostmata, küll siis jäetakse ka selle pähemäärimine. Sööd rohkem küüslauku, hoiad jalad soojas ja ei küta tuba liiga palavaks – oled tervem. Kui ei ole väga hull haigus, jätad üldse ravimid ostmata – vähenev nõudlus langetab tasakaaluhinda.
Milleks poevitamiinid, kui peaaegu igal Eestil perel on maakodu ja aiasaadused? Milleks maksta krõbedat hinda jõusaalipääsme eest, kui võib osta lumelabida ja aidata kojameest? Tean äärmuslikku lugu ühe pensionärist külatädiga, kellele rändkaupmees väidetavalt haigete põlvede massaažiks kõlbava Poola vibraatori kaela määris. Kui palju targem on küüslaugukapslite ostmine ehtsa küüslaugu asemel?
Tervis ei ole kaup. Oluline jupp tervisest tuleb tasuta kätte. Igavest elu, jumal paraku, ei tule, maksa ennast kas või vaeseks.
