Saksa ajakirjanik Marcus Hellwig ja tema kolleeg Jens Koch sõitsid 2010. aasta oktoobris Iraani, et intervjueerida seal ühe surmamõistetu poega. Intervjuu ajal nad vahistati ja viidi Tabrizi vanglasse. Ajakirjanikud vabanesid mullu 19. veebruaril. Üleelatust rääkis Marcus Hellwig esimest korda pühapäeval ajalehes Bild am Sonntag avaldatud intervjuus.
2010. aasta sügisel nõudis kristlik maailm häälekalt iraanlanna Sakineh Mohammadi-Ashtiani surmanuhtluse tühistamist. Iraani kohtu otsusel mõisteti naine abielurikkumise pärast surma kividega surnukspildumise teel. Olgu lisatud, et abielu rikkus naine mehega, kes mõisteti süüdi tema abikaasa tapmises.
Saksa ajakirjanikud Marcus Hellwig ja Jens Koch otsustasid iraanlanna kurba lugu põhjalikumalt valgustada ja sõitsid Iraani, et kohtuda tema pojaga. Kokku saadi ühe juristi büroos, kuhu ootamatult sisenesid Iraani salateenistuse agendid ja viisid ajakirjanikud vanglasse.
Rikkusid viisareegleid
Marcus Hellwigile ja Jens Kochile heideti ette viisareeglite rikkumist. Nad olid sõitnud Iraani turistiviisaga, mis tööd teha ei luba. Hilisematel ülekuulamistel nimetati neid ka spioonideks ja terroristideks.
Saksa välisministeerium suutis ajakirjanike vabastamises kokku leppida alles mitu kuud hiljem. Marcus Hellwig ja Jens Koch olid vanglas 132 päeva. Mõlema eest küsiti 35 000 eurot trahvi ja pärast selle tasumist lasti nad vabaks. Saksamaa välisminister Guido Westerwelle käis neid isiklikult valitsuslennukiga Iraanist koju toomas.
Mida ajakirjanikud Iraani vanglas pidid üle elama, sellest sai esimest korda lugeda alles ajalehe Bild am Sonntag viimases numbris. Seni olid nad vangipõlvest vaikinud.
Silmad seoti kinni
Marcus Hellwig rääkis, et pärast vahistamist pandi ta kuue ruutmeetri suurusesse akendeta ja voodita üksikkongi, kus ööpäev ringi põles 150vatine elektripirn. Tualetti lubati kongist kindlaksmääratud kellaaegadel viis korda päevas.
Kõige raskemad oli esimesed 11 päeva. Sel ajal käisid lõputud ülekuulamised, mida aeg-ajalt vürtsitati peksmisega. Väljaspool kongi, näiteks teel tualettruumi või ülekuulamisele, tuli liikuda kinniseotud silmadega. Kõige hullem oli aga teadmatus, kas ta pääseb veel üldse vabaks ja näeb oma väikest tütart.
Kord viidi Marcus Hellwig ka piinakongi, et näidata, kuidas vanglas inimesi piinatakse. Talle kinnitati elektrijuhtmed huulte külge. "Mul oli surmahirm. Peast käis läbi mõte, et siin ma suren," meenutas ajakirjanik.
Olukord paranes pärast seda, kui vange külastas vanglas Saksa konsul. Hellwig viidi esmalt üksikongist 30 ruutmeetri suurusesse kongi, kus peale tema oli kõige rohkem kolm kohalikku vangi. 65. vanglapäeval toodi samasse kongi ka kolleeg Jens Koch.
Vanglasöögiga jäid sakslased enam-vähem rahule. Menüüs olid kana, kartul, kebab, riis ja leib, vahel harva ka mõni puuvili. Hilisemal kongikaaslasel Rezal oli suhteliselt kaloririkka toidu kohta oma seletus: "Valvurid tahavad, et vangid piinamistel paremini vastu peaksid ega kukuks juba esimese löögi peale kokku."
Piinamist oli vanglas aga palju. Marcus Hellwig kuulis piinakongist vangide karjeid iga päev hommikust õhtuni.
Küsimusele, mida sooviks ta praegu inimestele Iraanis, vastas Marcus Hellwig lühidalt: "Vabadust."
