"Ukse juures nurgas külmus läätseleem ära, aga seda võib juhtuda ka tänapäeva majades. Probleemiks oli hoopis suitsuving, mistõttu oli targem võimalikult maadligi liikuda," räägib Rõuge muinaseksperimendi edukalt üle elanud Maarja Lainevoog.
Rõuge muinasmajas nädal aega esivanemate kombel elanud tudengid nendivad, et vanade eestlaste elu oli karm, kuid jõukohane ka tänapäeva inimesele.
Lainevoog kinnitab, et keris-ahju juures oli päris soe, ent ka magades polnud tal kunagi külm. Küll tõdeb ta, et ega talvel annagi muinasmajas suurt midagi ette võtta, sest tare pilkast pimedust leevendas vaid peeruvalgus, paremal juhul mesilasvahast tehtud küünal.
Elu kummargil ja kükakil
"On võimalik nõnda ära elada küll. Kristiina tegi nõeltehnikas kinnast, aga peerud kustusid paari minutiga ära. Pärast meie tehnika arenes ja rasvaga määrituna põlesid need juba tükk aega kauem. Meisterdasime ka vahast küünlaid, mille taht oli omatehtud näpunöörist. Õhtuti sai räägitud järgmise päeva tegemistest, nagu – kuhu puid otsima minna," räägib Lainevoog.
Ka Kristin Otti sõnul polnud tal tares kordagi külm. "Polnud põhjust muretseda, sest villaste ja linaste riiete häid omadusi teadsin. Maja oluliselt soojemaks poleks aga enam kütta saanudki. Ehk ainult sel juhul, kui meil olnuks kuivade puude varu – ja vahepeal ei tohiks unustada neid juurde panna. Peaaegu kogu valge aja kütsime nagunii," ütleb ta.
Otti leiab, et meie esivanemad olid tublid ehitajad ja kui midagi saanuks ehk praeguse maja juures paremini teha, siis võinuksid kaks tossu väljajuhtimise auku veidi suuremad olla.
Doktorant Anti Lillak kinnitab, et muinastare oli oma ajas täiesti sobiv ehitis. "Soojakadu väga suur ei olnudki. Aga jah, eriti kütmise alguses vingu tõttu sees olla saanud. Sel ajal tuli väljas tegevust otsida. Sees liikusime vingu tõttu kummargil ja kükakil," nendib ta.
Inimene siiski vastupidav
Rõuge muinasmaja projekti vedanud Viire Pajuste sõnul oli põhieesmärk katsetada maja. Kui algul oli ta hoone soojapidavuse suhtes üsna skeptiline, siis eile ütles, et käredas pakases pidas maja sooja täitsa hästi.
"Poisid ronisid termomeetriga kõikjale, kuhu pääses. Temperatuuride vahed olid väga suured. Ühel päeval mõõtsid nad päris katuse all 40 kraadi sooja, samas kui savipõranda pinnal langes temperatuur nullilähedaseks. Vesi põrandal ära ei külmunud, kuid lumi ka ära ei sulanud. Voodi kõrgusel oli aga juba kümme kraadi sooja," räägib Pajuste.
Ega meie esivanemad olnud mingid otud, seletas ta. 30kraadise pakasega istuti ikka lavatsil ja välja mindi vaid hagu tooma. Tööd lükati edasi ja külm aeg elati üle. Majast tuldi välja, et küttematerjali tuua, söödi kõht täis, aeti juttu ja mindi magama.
"Nädal oli muinasmajas elamiseks paras aeg. Ennast ei ole vaja piinata, kuid samas näitas see, et on võimalik hakkama saada ka raskemates tingimustes. Külm võttis läbi fotoaparaatide akud ja autod surid ära. Inimene on siiani tehnikast vastupidavam," nendib Pajuste.
