Eesti Olümpiakomitee (EOK) on võtnud endale jumala rolli ja jagab treeneritele tasemetunnistusi nii-öelda sisemise veendumuse põhjal.
Mullu 29. novembril rahuldas EOK kutsekomisjon Erki Noole taotluse ja kümnevõistluse olümpiavõitjast sai neljanda taseme treener.
Olümpiakomitee peasekretär Toomas Tõnise rääkis eelmisel nädalal Õhtulehele, et Noole spordialastes teadmistes ja oskustes pole kellelgi kahtlust ning et samamoodi on saanud treeneritaseme mitmed teisedki endised tipud.
EOK otsuse valguses võiks ju juhiloa väljastada kõigile inimestele, kes suudavad autot juhtida ja suunatuld näidata. Ometi lähtutakse sel puhul kindlatest reeglitest. Sisemise veendumuse põhimõtet tuleks vältida ka treeneritaseme määramisel.
Paljudel aladel on endised spordiässad end treenerina proovile pannud, ent oodatud tulemusi pole tulnud. Elu on näidanud, et üksnes isiklike kogemuste najal kaugele ei jõua. Lisaks erialastele nüanssidele peab treener hästi tundma füsioloogiat ja psühholoogiat, nii õnnestub kogu tööprotsessi edukamalt kavandada.
Sestap ei tasu imestada, miks mõned meie tippsportlased ebaloogiliselt tihti vigastuste küüsis vaevlevad. Maailmas pildile jõudmiseks üksnes kõvast trennirügamisest ei piisa.
Kõige kurvem on, et praeguse suhtumisega irvitab EOK tõsimeelsetele treeneritele näkku. Miks nemad on pidanud ülikoolis õppima või end kursustel täiendama? Tagatipuks peavad nad oma taset pidevalt uuendama, justkui läheks nad ametis rooste!
Mis puudutab Noolt, siis olen kindel, et vähemalt kolmanda taseme saanuks ta ka kergejõustikuliidu vastavalt kutsekomisjonilt, kui läbinuks koolituse ja sooritanuks vajaliku eksami.
Kahjuks otsustas sportlasena paljudele eeskujuks olnud Nool näidata tõelist poliitiku selgroogu, minnes lihtsama vastupanu teed. Mõni ime siis, et mitmed mainekad treenerid pretsedendist kuuldes nördinult käsi laiutasid.
Loomulikult võib mõnele endisele tippsportlasele anda treeneritunnistuse särava mineviku eest. Kuid piiri tõmbamine on selles küsimuses keeruline, et mitte öelda võimatu.
