Eesti meeste saalihokikoondis kulges läbi MM-valikturniiri sama kergelt nagu läbib tuul 26augulise saalihokipalli. Detsembris Šveitsis toimuval finaalturniiril omatakse viimast korda väikest medalivõimalust.
Miks viimast? Valikturniiri tulemused - neli esimest vastast kolgiti armutult läbi (väravate vahe 48:6) ja viimases mängus saadi suuremate probleemideta 6:4 jagu Slovakkiast – olid ju suurepärased? Noored Eesti meistriliiga klubidesse kuuluvad mängijad esinesid silmapaistvalt hästi ja paremini kui kunagi varem?
Kõik õige, kuid koondise kandetalasid nad korvata ei suuda. Väliseestlastest vennad, maailma tugevaima saalihokiliiga ehk Rootsi meistrisarja kogemusega Henrik ja Kristian Talme teevad kaasa oma viimast MM-tsüklit.
"Ainult Šveitsi MMi pärast mängimist jätkasingi. Sain suvel isaks ning pidin palju trenne vahele jätma. Valikturniiri eel harjutasin hoolsamalt ja finaalturniiriks ajan end tippvormi. Kuid seejärel on suure tõenäosusega karjäär läbi," rääkis Henrik. Vend Kristian maadleb vigastustega, aga kavatseb MMini jätkata, et püüda unistust medalist.
Selle võitmiseks peab Eesti tegema seda, millega 2010 napilt hakkama ei saadud, kui veerandfinaalis kaotati Tšehhimaale karistusviseteseerias. Nüüd tuleb see tõke ületada.
Henrik Talme usub, et meeskond on parem kui 2010. aastal. "Eesti liiga meestest koosnev kolmas viisik oli valikturniiril väga hea. Kaitsetaktika osas peavad nad veel arenema, kuid meeskonnal on nüüd natuke rohkem käike."
Detsembris selgub Šveitsis toimuval MMil, kas neist käikudest piisab medali võitmiseks. Arvestades maailma saalihoki arengusuundi – Eesti kui varajase alustaja eelis on kadumas ning väike rahvaarv hakkab saavutusvõimet aina enam pärssima – ning vendade Talmede karjääri lõppu, uut võimalust hetkel silmapiiril ei paista. Medal võidetakse kas 2012 või mitte kunagi.
