Vaevalt et kellelegi sai tulla erilise üllatusena, et kui elamislubade skandaali uurimine õnnestus poliitilise vastutuse asemel suunata siseministeeriumile alluvate ametnike tegevuse uurimiseks, siis järgneb lumepalliefekt.
Kõigepealt antakse poliitilise suunise järgi piki päid ja jalgu oma tööd elamislubade väljaandmisel ja kontrollimisel kehvalt teinud ametnikele. Solvunud ametnikud aga tuustivad läbi vanu pabereid ja karistavad täie printsipiaalsusega kodakondsuse äravõtmisega ja muul moel neid, kellele järelkontrolli käigus küüned taha jäävad. Formalism oli kodakondsuse äravõtmisel sedavõrd räige, et pälvis isegi presidendi sekkumise.
Tunnistus suutmatusest oma tööga toime tulla oli ka üleskutse rahvale hakata aeguvaid passe ja ID-kaarte enne tähtaega välja vahetama. 10 aasta asemel tahetakse riigilõiv sisse kasseerida üheksa aasta tagant. Ja kui vuhitakse kiirkorras dokumente teha, ilma et jõutaks andmeid kontrollida, kas siis mõne aasta pärast, kui suurem passivahetuskampaania on möödas, hakatakse ajaviiteks ka väljastatud dokumente järelkontrollima ning inimestelt neid uuesti ära korjama ja tühistama? Keegi ei kipu tegema juttu sellest, et need vead, mida nüüd tagantjärele õiendatakse, on tehtud ametnike endi poolt. Seni on riigi loogika olnud äraspidine, sest karistada saavad inimesed, aga mitte praaki tootnud bürokraat. Kes jääb ilma kodakondsusest, kes peab kõik oma dokumendid oma kulu ja kirjadega välja vahetama, lohakas ametnik aga jääb anonüümseks. Just karistamatusetunne ei sunni ametnikku ka praegu oma tööd tõsiselt võtma, seega on vigade tegemine süsteemi endiselt sisse programmeeritud. Veel hullem on, et anonüümsus ei välista ka võimalust, et vigade tegemine pole olnud juhuslik, vaid kellegi sihiteadlik tegevus kellegi huvides.
Oleks ju loogiline, et kui riik on dokumentide vormistamisel vea lubanud, siis vastutab ta selle eest minimaalselt kas või sellega, et parandab vea oma kulu ja kirjadega.
