"Ma teeksin pattu, kui ütleksin, et pole oma eluga rahul," naeratab skandaalse maiguga luuletaja ja kunstikoguja Matti Milius veidi väsinult. Ta on aastajagu tagasitõmbunult elanud sotsiaalkorteris ja müüb otsast oma ilma rahata kogutud kunstikollektsiooni.
Tartu vaimu üheks maiseks kehastuseks peetud Matti Miliuse (66) elu võttis karmima pöörde aasta eest, kui ta pidi välja kolima korterist Tartus Kastani tänaval, kus oli elanud ühtekokku 65 aastat ja 3 kuud.
"Muidugi on mul sellest kahju," ütleb ta pikemalt mõtlemata. "Ma olin üks väheseid eestlasi, kes elas majas, kus ta oli ka sündinud. Hiljem sünnitati lapsi ju sünnitusmajas. Isa armastas ikka öelda, et sina, Matti, oled kindlasti meie poeg, sest sa oled kodus sündinud. Sinu vend võidi haiglas aga ära vahetada," muheleb Milius.
Vennast Guidost ta aga rohkem rääkida ei taha, vaid lausub napilt, et pidi lapsepõlvekodust ära kolima seetõttu, et vend müüs korteri maha. "Pärast seda pole me suhelnud," lausub Milius. Korterist rääkides läigatab tema silmanurgas ka pisar, kuid väsinud moega mees kogub end ruttu.
Võib ka sotsiaalkorterist ilma jääda
Lapsepõlvekodust kolis Miilius Tartu Kunstnike Liidu lao- ja ateljeepinnale Ujula tänavale. Umbes kuu aja pärast sai ta tänu Tartu tuntud meestearstist kunstikoguja aktiivsele tegutsemisele linnalt sotsiaalkorteri. Kastani tänaval oli Matti käsutuses 125 avarat ruutmeetrit, aasta hiljem peab ta leppima sotsiaalkorteri 28 ruutmeetriga, ja see teeb talle silmanähtavalt meelehärmi.
"Nüüd aga ähvardas sotsiaaltöötaja, et kuna mul on nii korralik sissetulek, võin jääda korterist ilma. Taotlesin endale puuet, kuid kui ma seda ei saa, siis tulebki sealt välja kolida," ohkab Milius.
Mis siis saab? "Eks siis näeb, mis see muretsemine enam aitab," rehmab ta käega. Ja naeratab.
Korraliku sissetuleku annab Miliusele riikliku vanaduspensioni kõrval see, mida ta saab oma ilma rahata kokku kogutud kunstikogust. "Olen müünud ühele inimesele, kellega on kokkulepe, et kui teen näitusi, saan neid töid kasutada. Ja kunstimuuseum võtab neid paari-kolme töö kaupa ja kultuurkapital maksab nende eest igakuist stipendiumi," lausub Milius ja lisab, et paarisaja euroga kuus, nagu seda riiklik vanaduspension on, oleks toime tulla võimatu.
Vahelepõikena olgu öeldud, et kuigi tervis on Miliusel üldjoontes vastu pidanud, on olnud ka teistsuguseid päevi. "Viimati oli eriti hull siis, kui sain 65. Peojärgsel hommikul nägi mind Margus Punab ja käskis mul kohe EMOsse (erakorralise meditsiini osakonda – S. P.) minna, kui ma veel elada tahan. Ma hingeldasin, mis jube. Süda hakkas jupsima," räägib ta.
Enne seda käis Milius enda sõnul arsti juures peaaegu 30 aastat tagasi, perearstisüsteemist polnud tal aimugi. "Punab ajas ka perearsti mulle välja. Nüüd võtan südamerohtusid ja käin korra kuus arstil," lausub mees, kes tänaval liigub ka krõbeda pakasega, jopehõlmad uljalt lahti, ise kepilt tuge otsides. Poolteist aastat pole ta võtnud ka tilkagi viina.
Legendaarse kunstikogu juurde tagasi tulles – kuidas kunstnikud sellesse suhtuvad, et Milius neilt tasuta lunitud töid praegu müüb? "Eks on igasuguseid arvamusi. Mõni on pahane. Kuid siis ma küsin vastu, et kas kunstimuuseum on sult mõne töö ostnud. Enamasti ei ole. Kuid tänu minule on ka selle kunstniku töö nüüd muuseumis esindatud. Ja selle vastu ei saa ju kellelgi midagi olla," selgitab ta. Nimedest ja konkreetsetest taiestest Milius siinkohal rääkida ei taha.
Ütleb vaid, et ise ta oma kogusse kuuluvate tööde müümiseks kurja vaeva ei näe. Need, kes osta tahavad, on teda ise üles otsinud. Sest Tartu tänavail linna ühte sümbolit Miliust enam sageli ei kohta.
"Mul pole kohe tuju kodust välja tulla. Ei pea seda vajalikuks," lausub ta ja meenutab aega veerandsada aastat tagasi, kui kõik, kes teda kohata soovisid, tal varem või hiljem Püssirohukeldris nööbist kinni said.
Naised on seni ise ukse taha tulnud
Milius ütleb, et võib-olla ongi nii, et kui inimene on elanud pöörast elu, hakkab ta ühel hetkel üksindust ja vaikust tahtma. "Kui mulle see ei meeldiks, küllap ma muudaksin midagi," nendib ta iseteadvalt.
Ent ometi on ta kurb, et ei saa enam osa kunstielust – näituste avamistest ja muust sellisest. Kui kunagi jõudis tema postkasti igasuguseid kutseid peaaegu igaks päevaks, siis nüüd tundub ta olevat unustatud. "Ma ei teagi, milles asi on," ohkab Milius. Oma üksildast elu kirjeldab ta nii: "Vahin telekat, vahel loen ja olen niisama."
Ka pruuti pole Miliusel alates sellest ajast, kui ta Kastani tänava korteri ukse enda selja taga sulges. Kuigi keegi võiks tal enda sõnul olla küll. Ega õige naine niisama uksele koputama tule, teda peab ikka otsima? "No senimaani on nad ikka ise uksele koputama tulnud," naerab Milius kelmikalt.
Ja lisab, silmad kurvad, naeratus suunurgas mängimas: "Inimesed, olge valvsad! Ma armastan teid ikka veel! Minu armastus – see on jube ja õudne, seepärast te peategi olema valvsad."
