"Kui ärkasin, siis peale leegi ei näinud midagi," räägib noormees, kes majarahva üles ajas ja tuld kustutama tormas. "Oleks viis minutit kauem maganud, ei oleks enam toast välja saanud."
Kui eile varahommikul Sõmeru vallas Roodevälja külas kahekorruselises elumajas tulekahju puhkes, magas seal kaheksa täiskasvanut ja kaks last.
Suure pere juures elas ka sugulane Rainer. "Algul ei saanud midagi aru, miks ümberringi kõik oranžilt kumab. Olin nii unine. Siis vaatasin, et leegid on püsti. Kardinad põlesid. Kõik käis nii kiiresti. Vaatasin, et teised ka üles saaks," räägib esimesena ärganud Rainer. Ta magas põlengukohast – nurgast, kus olid teler ja digibox – vaid poolteise meetri kaugusel.
Rainer oli ärganud ka paarkümmend minutit enne leekide lahvatamist. Aga siis näis kõik korras olevat. "Koerad vist tundsid õnnetust ette. Nad lakkusid mu käsi ja äratasid üles. Tegin silmad lahti, vaatasin, et tund aega saan veel magada, siis peab tööle minema. Ja kui hiljem ärkasin, olid leegid lahti. Läks nagu säraküünal. Paari minutiga. Karjusin, et maja põleb, kõik välja!"
Algul jooksid ema ja vanaema väikeste lastega kõrvalkorterisse ja teised püüdsid kustutada, aga tuli võttis ikka võimust. Tuli paljajalu õue lumme joosta.
"Olime kõik paljajalu õues teki peal. Tossud ja muu põles sisse," ütleb Rainer. Perepoeg Kristo hindab, et külma tuli kannatada umbes pool tundi. Siis said nad kiirabiautosse sooja.
Vanaema jooksis lapsega läbi tule
Kristo ja Rainer olid ainsad, kes midagi selga tõmmata jõudsid. "Naabri juurest sain tunked jalga ja nüüd siit jope," ütleb Kristo sotsiaalmajas. Tal on seljas kodune särk. Sellega ta magas.
"Ei tulnud kohe selle pealegi, et mingeid asju päästma hakata. Peaasi oli, et inimesed ellu jääksid," ütleb Rainer. "Koer oli esikus. Niuksus. Kutsusin teda küll, aga ma ei saanud aru, kus kohas ta on. Ei näinud enam. Siis, kui kustutatud oli, selgus, et ta oli esikus välisuksest meetri kaugusel. Ei tea, kas Pätu ei näinud, või tahtis poegi päästma minna," kurvastab Kristo, et pere lemmikutest keegi ei pääsenud.
"Esimene, mis nägin, oli tuli. Kahmasin lapsed ja jooksin. Telefonid olid käeulatuses, aga neid ei võtnud," meenutab vanaema Tiia. Lapsed olid kõige tähtsamad.
"Mitte midagi selga tõmmata ei jõudnud. Lapsed olid ka poolpaljad. Saime nad teki sisse mähkida. Mina, ema, isa ja vennanaine olime poolalasti. Teki viskasime lume peale ja seisime seal paljajalu," räägib oma üleelamistest väikeste laste ema Kätlin.
Et kodu põleb, jõudis Kätlini teadvusse alles siis, kui tuletõrje tuli. "Siis sain aru, et enam ei ole meil midagi. Aga peamine, et ise välja saime. Varas jätab midagigi alles, aga tuli võtab kõik," ohkab Tiia.
Väiksem poiss, aasta ja kolme kuune Ranel sai tule eest pagedes ei tea kust väikese peahaava. Suuremal, sel kuul kolmeaastaseks saaval tütrel Kätriinil pole kriimugi.
On see saatus, et tuli just nende peret mööda käib, ei oska Kätlin öelda, aga see on juba teine põleng. "Siis olime ka kõik kodus ja põlema läks ülemine korrus. Nüüd on teine kord, kus meie maja läheb. Kaks korda sellist asja pealt näha on väga kohutav," ohkab noorik.
Appirutanuid on palju
Osa tulekahjus kannatanuid on saanud peavarju sugulaste juures, aga kuueliikmeline pere koos kahe väikese lapsega on nüüd koduta. Sotsiaalmajas.
Kogu vestluse jooksul käivad sotsiaalmajast sisse-välja üha uued inimesed, kes kõigest ühe ööga kodust ilma jäänud perele asju toovad.
"Lasteasju tõime. Kui suured lapsed on?" küsib üks. Ema ja vanaema on ikka veel šokis ja oskavad ainult laste vanust öelda. Pisikeste pikkust näitavad nad oma puusal. Mis number riideid lapsed kannavad, on nagu peoga peast pühitud.
"Aidake meid nii, kuidas jaksate," vastab kõigest ilma jäänud Kätlin küsimusele, mida neil veel tarvis oleks.
Praegu on pere Rakvere sotsiaalmajas ja süüa saavad nad Rakvere haiglast. Kogu aeg on neile toeks olnud sotsiaalmaja juhataja Pille-Ruth Kukemilk. "Mine pesema, söö korralikult kõht täis ja katsu magada. Need on ainsad asjad, mis praegu aitavad. Võtame päev korraga," räägib ta pere vanaemale ja ütleb siis, et suurperele tahavad appi tulla isegi Soomest helistanud inimesed. Peale rahaabi on soomlased perele ka asju saatmas.
"Inimesed ei ole teise vastu ükskõiksed," rõõmustab Kukemilk abiandjate rohkuse üle. Kõik hädatarvilik kogunes perele juba ühe päevaga. Osaühing Metsjõe annetas ka mobiilid ja Lions klubi andis lastele riideid ja saapad.
"Eluasemega tegeleme esmaspäeval. Teeme oma parima, et aidata. Siin saavad nad olla kuni nädala," lubab Rakvere linnapea Andres Jaadla ja lisab, et linn toetab peret ka rahaga.
Rakvere linnavalitsus avas ka arvelduskonto, kuhu annetajad saavad ülekandeid teha. Konto number on 10502001697007. Ülekande juurde on vaja lisada märgusõna "Põleng" ja ülekande saajaks märkida Rakvere linnavalitsus.
Ka Rakvere vanim inimene, 106aastane proua Elfriede-Helene, annetas raskustes perele kaks vesti ja 10 eurot.
