Kõik skeptikud, kes on elektriautot nähes kahelnud, kas selle akud ikka talvekülmas vastu peavad ja kas sõiduruum üldse soojaks läheb, võivad käsi rõõmust kokku lüüa – vähemalt loo algus võib nende südant soojendada!
Pikisilmi (koduseid küttearveid mitte silmas pidades) oodatud külm oli proovisõidu ajaks kestnud juba 3-4 päeva. Proovisõiduauto, mille algselt saama pidin, oli olnud aga pidevas kasutuses ja nii polnud samal hommikul tagasi toodud sõiduki akude laadimisel külmas kogemust ka Silberauto meestel.
Soovisime täisakuga autot ja sellest ka esimene tagasilöök – paar viimast kriipsu keelduvad kangekaelselt akutabloole ilmumast. Kui suvel on tühja aku laadimisajaks pigem minimaalselt lubatud seitse tundi, siis talvel tuleb arvestada kõva kaheksaga.
Vajas seismist soojas garaažis
Kuna kell tiksub armutult, pakub müüja kärmelt välja varuvariandi – elektriauto, mis on seisnud nädal aega hanges. Aga aku on täis.
Minu kartusel, et aku on külmas seismisega ära kukkunud, pole tõesti alust. Keerad võtit, tuled süttivad... Vaikus! Ei-ei, mitte nagu hääletult töötav elektrimootor, vaid täielik vaikus. Auto ei käivitu. Proovib ka müügiesindaja – ei midagi! Ehmatus ootamatust jamast ja ees ootav PR-õudus on talle näkku kirjutatud.
Auto veeretatakse garaaži, kus tark arvuti selgitab vea. Pärast veateate nullimist ja poolteist tundi seismist soojas garaažis käivitub auto laitmatult. Esiti juhusliku anomaaliana tundunud viga ilmneb paar päeva hiljem ka kahe Tartu sotsiaaltöötaja elektriautol. "Selgus, et mõlema Tartu auto ja proovisõiduauto puhul oli tegu samade veakoodidega, mille põhjust koos Mitsubishi ekspertidega selgitame. Pärast soojenemist autod käivituvad ja on sõidukorras. Võib eeldada, et need on üksikjuhtumid," kinnitab Silberauto pressiesindaja Andero Kaha.
Proovisõidu i-MiEV-le on paigaldatud bensiinil töötav lisaküte, millel kuluvat kütmisele kümmekond liitrit kütust kogu talve peale. Autosõiduks vajaminevat elektrit see ei raiska. Sotsiaaltöötajate autodel sellist seadet pole.
Sotsiaaltöötajad saavad vähemalt tööpäeva algul oma auto soojaks laadimisposti küljes. Seal ei kulu sõiduks vajalikku elektrit. Et stardipositsioon võrdne oleks, kütan auto enne bensiiniga soojaks, kuid sõitma asudes kasutan vaid auto enda elektril töötavat küttesüsteemi.
Suvises testis sai sõidetud enamasti linnas, kus lubatud sõidukiirus 50 km/h, kohati 70 km/h. Maanteesõidu proovimiseks sai toona käidud Tabasalus ehk paar kilomeetrit sai sõita ka 90 km/h.
Tabasalu sõidust talvel just alustangi – ei viitsi pärast, kui akud otsakorral, tsivilisatsioonihüvedest liiga kaugel abi otsida.
Jopet ei usalda seljast võtta
Soojendus poole peal, ventilaatori töö tuulena tuntav, tundub temperatuur salongis selline, et jopet maha ei võtaks. Luku teen eest veidi lahti, kindaid, salli ja mütsi pole vaja. Põhimõtteliselt sama nagu bensiiniautogagi linnas ringi sõites. Siinkohal tundub, et need sotsiaaltöötajad, kes külma üle kurdavad, ei julge teelejäämise hirmus üldse kabiinikütet sisse lülitada.
Auto prognoosib sõidu algul läbitavaks distantsiks 55 kilomeetrit. Akukriipsud hakkavad tablool langema ühtlaselt. Külmas loetud minutitega kõngeva mobiiltelefoni efekti ei teki kuni proovisõidu lõpuni.
Madalal asuvate akude, tagasillaveo ja kõikvõimalike juhiabide kombinatsioon lubavad kasutada põhimõtteliselt suviseid sõiduvõtteid. Rehvimüra kostab ja külmaga tundub hääletu sõidu heli ka kuidagi teistsugune. Lootus, et akud kiiresti otsa saavad ja päev kiiresti õhtusse, ei pea paraku paika. Hakkab igav ja tekib kiusatus kümmekond kilomeetrit kusagil maanteel autole talda anda. Ma ei anna soovile järele.
Liugu laseb hästi
Tagavedu ja talvine libedus kutsuvad külglibisemise vastast seadet välja lülitama ja veidi ka liugu laskma. Algse soovi joonistada kinnitallutud lumele sõõrikuid Toompea lossi ees parklas matan maha. Vääratus limusiinide vahel võib liiga kulukaks osutuda.
Kui õige parkla leitud, saab kinnitust müügiesindaja jutt – mootori häält pole kuulda, auto võib kergesti käest minna. Hakkab meeldima! Poisikesele iseloomuliku rõõmu nahka läheb oma viis rahulikku sõidukilomeetrit kindlasti, auto tagant tõusev lumepilv on seda väärt.
Viimased akukriipsud hõõrun juba ülima tüdimuse saatel maha autoesinduse juures sirgel tänaval. Mõnd pikemat peatust sisaldanud ja muidu valdavalt rahulikust ning reegleid järgivast linnasõidust koosnenud katse lõpeb pärast 65 kilomeetri läbimist.
Käisime elektriautoga sõitmas ka augusti lõpus, tegime kaasa ühe Mustamäe hooldustöötaja päeva ja püüdsime pärast seda lihtsalt mõistlikult liigeldes auto akud tilgatumaks sõita. Toona oli Mitsubishi i-MiEV tulemuseks 139 kilomeetrit läbisõitu ühe akulaadimisega.
